Tekib küsimus, milleks on ikkagi vaja sünnituseks ettevalmistust? Käin ju võimlemas, joogas või pilateses ja vesivõimlemises, et milleks veel eriettevalmistus? Pealegi, kõik info on ju internetis ikkagi olemas.  Ei vaidle vastu, aga inimene on kord juba selline loodud, et ta vajab esiteks suhtlemist ja teiseks teatud asjade, otse eesti keeles öelduna, läbi nämmutamist.  Toon näite.

Naine, kes on oma erialal juhtiv töötaja, ta on magistrikraadiga ja igati hinnatud, jääb rasedaks. Ja nüüd äkki tunneb ta ennast nii abituna ning muutubki abituks, sest maailm, kuhu ta peab sukelduma, on hoopis teine kui tema igapäevane harjunud maailm. Selles, raseda maailmas, ei kehti üldse need seadused, mis kehtisid tema tööalases maailmas. Rase naine tajub seda intuitiivselt.

Olen alati öelnud, et uue eriala õppimine ei ole midagi muud kui ainult selle eriala keele omandamine. See ei ole nüüd küll hea näide, aga et paremini aru saada, siis: te võite täiesti rahulikult inglise keelt lugeda, kuigi ei ole seda varem teinud, aga katsuge selles kohe rääkima hakata. See vajab praktikat. Igal alal, eluvaldkonnal, erialal on oma spetsiifiline sõnavara ja oma spetsiifiline väljendumine. Sama on ju ka emaks olemine, lapsevanemaks olemine, perenaiseks olemine. Oskused ei teki iseenesest, üleöö. Nad kinnistuvad ajapikku. See nö läbi nämmutamine raseduse ajal, vastavate harjutuste tegemine koos seletusega, miks just nii tehakse, salvestub lõpuks kehasse ja siis saab sünnituse ajal sünnitada, mitte mõelda sellest, kuidas peaks sünnitama.

Võiks ju arvata, et soovitakse ainult saada laps ja ülejäänu osas jääda oma seniste elualade, käitumismustrite jmt juurde. Siin on nüüd üks väike ‘aga’. Laps nimelt on elus inimene ja koos tema saabumisega perekonda (tegelikult eostamise hetkest alates) hakkavad perekonnale kehtima elu seadused.

Te olete olnud tütred, aga te ei ole olnud ise veel emad. Elu seaduste edasiandmine peaks käima põlvest põlve, kuid tegelikkuses see kahjuks nii ei ole. Nii on esmakordselt rase naine üsna abitus olukorras. Sisemiselt ta saab aru, et on mingid teised reeglid/seadused ja ta on valmis need uued reeglid omandama. Nüüd aga tekib küsimus, kellelt saada teada selle teistsuguse maailma reeglid?
Mina kasutan väljendit, et on vaja saada emaduse võrku ning selles võrgus ka püsida.

Kui teil internetti ei ole, siis see tähendab, et te ei pääse võrku sisse, sama on emadusega. Nii kaua kui ei ole rase, ei ole üldse võimalik emaduse võrku pääseda. Kui oled rasedaks jäänud, on aga pakkumisel palju võrgustikke. Seda tänapäeval ka täiesti tajutaval kujul. Internetis on võimalik liituda väga paljude erinevate gruppidega. Mida kõike seal ei leidu: jaanuari rasedad, jaanuari beebid, jne jne … Ka näiteks portaal Perekool.ee on ju sisuliselt samuti mõeldud emaduse võrgustiku jaoks. Kõikvõimalikud muud emmede-perede portaalid, Facebook’i grupid jmt. Iga naine ei liitu iga grupiga, on naisi, kes ei suuda Perekool.ee’d lugeda rohkem kui ühel korral ja on naisi, kes armastavad selles portaalis viibida rohkem kui oma lapse juures. Mis teeb sellise vahe? Väärtused, mis vastavas grupis nähtamatult valitsevad. On puhtalt naise valik, missuguse grupi/võrgustiku informatsioonis ta viibib. Mida tähendab siin võrgustik? See tähendab näiteks tekste, mida  loetakse ja arutatakse, sündmusi, mida peetakse oluliseks, käitumist, mis on aktsepteeritav jmt. Inimene ei oska sageli isegi öelda, miks ta ühte gruppi eelistab, saab aga näiteks kohe aru, kui keegi teine sellesse gruppi ei sobi.

Siis on veel muidugi sünnituseks ettevalmistuse grupid. Otsuse, kus käia, langetab reeglina naine. Väärtused, seadused, mida grupis edasi antakse, võivad erineda seinast seina.

Internet ja erinevad ettevalmistusgrupid pole raseduse-sünnituse puhul aga ainuke ja ainuvõimalik valik. Pöördumine meditsiini poole on tänapäeval üliloomulik. Võiks isegi arvata, et ainumõeldav. Seal ju pakutakse pidevat jälgimist, tuge, sünnituseks ettevalmistust, abi sünnitusel ja peale sünnitust. Kõik nähtamatu garantiiga – kui meie juures olete, läheb kõik hästi. See on lubadus, mida naine selles situatsioonis kuulda soovib. Hämmastav, et eesti naine on unustanud, et veel ainult 200 aastat tagasi polnud sugugi meditsiin see, kes tal sünnitada aitas. Ja ometigi lapsed sündisid ja veel nii elujõulised, et võimaldasid hiljem meilgi sündida.

Ülle Liivamägi