Kaeratummi on vaja kasutada:

  • kõhuvaevustega kaasnevate viirushaiguste ajal (väikestes kogustes ja ainult juhul, kui sellest ei teki lisaoksendamist -kõhulahtisust vmt),
  • kõhuvaevustega kaasnevate viirushaiguste järgselt;
  • neeruvaagnapõletiku ajal ja selle järgselt;
  • põiepõletiku ajal ja selle järgselt (eriti väikestel lastel).

Kaeratumm sobib lapse esimeseks lisatoiduks.

Ülle Liivamägi: “Läheme edasi kööki. Ükski perenaine ei astu kööki ilma põlleta.

Hakkame nüüd kaeratummi keetma. Kõigepealt läheb vesi roostevabast terasest keedunõusse. Selle sisse läheb kaer. Kaera juures on vaja vaadata, millal ta on tehtud. Kaerahelves ei tohi olla vanem kui neli kuud (isegi parem, kui ta ei ole üle kolme kuu vana). Jätame ta keema. Peatselt hakkab kaeraviha välja ajama ehk vahtu hakkab tõusma. Vanasti öeldi selle kohta, et kaer hakkab viha välja ajama. Seda ei tohi sisse jätta. Riisume selle pealt ära. Me ei riisu seda kulbiga, vaid hästi õrnalt, pehmelt katsume saada selle viha lusikaga kätte.

Võtame kuumuse väiksemaks. Temperatuur ei ole üldse kõrge, aga tummi algmaterjal läheb üha vihasemaks. Viha koondub tavaliselt äärtesse, küljelt tuleb ta ära kraapida. Keerame temperatuuri veel väiksemaks – praktiliselt olematuks.

Nüüd on viha siit seest ka läinud. See ei ole enam vihane pudru.
Tummi ja pudru vahe on selles, et tummi me kurname läbi sõela (parem oleks kasutada metallsõela).

Vedelam osa (kaeratumm) läheb lapsele või haigele. Kestad ei tohi temale sattuda. Paksem osa läheb tervele inimesele või lapsevanemale.

Ja nüüd veel – imenatukene soola läheb kaeratummi sisse.

Teine osa – sisse soola või võisilm, kõrvale kiluvõileib ja ongi hommikusöök või lõuna olemas.”

e-perekool

Lapse esimesest lisatoidust räägime titetundides, kõhuviirused jt haigused on emadekooli teemad.