Homöopaatia vaimuhaiguste konseptsioonist on kirjutada palju, kuid tänases loos sooviksin välja tuua just selle osa, mis puudutab vaimuhaiguste tekkepõhjusi ja selle kaudu vaimuhaiguste vältimist. (Vaimuhaiguste üldisest käsitlusest saab lugeda eelmisest loost.)

Vaimuhaigused on haigused, mis võivad ohustada absoluutselt iga inimest. See tähendab, et keegi meist ei ole kaitstud selle eest, et ühel hetkel võib pealtnäha ootamatult tekkida vaimuhaiguse hoog. Ei ole nii, et mõni inimene on rohkem kaitstud vaimuhaiguse eest või teine inimene vastuvõtlikum just vaimsete probleemide tekkele. Seetõttu on äärmiselt oluline mõista vaimuhaiguste kujunemise põhimõtteid. Samuel Hahnemann on need väga selgelt sõnastanud Organonis paragrahvides 210-230.

Hahnenann kirjutab, et vaimuhaiguse seisund ei teki tegelikkuses kunagi ootamatult ja äkitselt. Ootamatult võib see tekkida ainult selle inimese jaoks, kes ei ole osanud olulisi märke tähele panna või kui inimese tervislikku seisundit pole osatud õigesti hinnata. Hahnemann kirjutab, et vaimuhaiguse taust on paljudel juhtudel eelnev füüsiline haigus, mis on muutunud sügavamaks. See tähendab, et inimesel on olnud füüsiline haigus, füüsiline kannatus, mida tema keha ei ole enam taluda suutnud ja inimese vaim on tulnud elu säilitamise eesmärgil appi. Inimesel tekivad vaimsed häired. Sellega koos kaob füüsiline kannatus. Pealtnäha oleks inimene nagu terve, aga tegelikult mitte.
Miks ja millal nii juhtub? Situatsioonid, millal nii võib juhtuda, on äärmiselt erinevad. On võimalus, et inimese füüsiline haigus kulgeb loomulikult oma rada pidi, inimest ei ravita, keha ei pea enam vastu, inimene “terveneb imekombel”, kuid tegelikult on käivitunud vaimuhaigus. Kaasajal on see võimalus kaduvväike. Sagedamini võib haigus muutuda sügavamaks valeravi tulemusel. Näiteks pikaajalise või tugeva allopaatilise ravi tagajärjel.

Mida tähendab allopaatiline ravi?

Meditsiinisõnastik kirjutab:

“allopaatia – haigusevastaste ravimite kasutamine, vastandi ravimine vastandiga (homöopaatide poolt tavameditsiini ehk akadeemilise meditsiini kohta kasutatav nimetus).”

Akadeemiline meditsiin kasutab haigustega suhestudes allopaatilist lähenemist. Vaimuhaiguse seisundid võivad välja kujuneda akadeemilise meditsiini ravi tulemusel. Inimese füüsis ei pea ühel hetkel vastandiga ravimisele enam vastu, kuigi pealtnäha inimese seisund paraneb, st kannatust tekitavad sümptomid muutuvad nähtamatuks.

Homöopaatia valesti kasutamine võib viia vaimuhaiguseni

Kuid me ei saa vaimuhaigustes süüdistada ainult valeravi akadeemilise meditsiini poolt. Hahnemann on otsesõnu hoiatanud meid ka homöopaatia valesti kasutamise eest. Terakeste kasutamine haigusseisundite juures ei tähenda veel, et ravi toimuks homöopaatia seadustele tuginedes, ja see võib olla inimesele ohtlik. Homöopaatilisi ravimeid on võimalik kasutada ka allopaatiliselt ehk vastandravi põhimõttel ja sellisel juhul võib inimese haigus samuti muutuda tegelikkuses sügavamaks. Juba Hahnemann homöopaatilise ravimeetodi loojana nägi seda suurt probleemi, et homöopaatiat kasutatakse valesti ja andis meile omapoolse hoiatuse.

Valeravi tulemusel füüsiline kannatus muutub nähtamatuks, tundub justkui inimese seisund on muutunud paremaks ja inimene on saanud terveks. Ainult et … hoolikas vaatleja võib selgelt märgata vaimsete probleemide tekkimist. On äärmiselt ohtlik, kui kaasaegne homöopaatia üritab sageli homöopaatia põhireegleid olulisel määral ignoreerida, nimetades neid iganenuks, ja ravida inimesi homöopaatilise ravi sildi all, lähtudes ikkagi akadeemilise meditsiini mõttemaailmast ja diagnoosidest. Pidada homöopaatiat seejuures üdini ohutuks ravimeetodiks viitab lihtsalt teadmatusele ja ei vabasta kedagi vastutusest, kui mõnel inimesel on tekitatud teadmatusest vaimse häire seisund.

Kuidas siis vältida vaimuhaigusi? Teha endast kõik, et oma pere haiguste puhul oleks võimalikult vähe valesti ravimist, üleravimist, seda nii akadeemilise meditsiini kui homöopaatia korral. Esimene oluline samm on juba see, kui mõistame,  et meie enda, meie lähedaste ja meie laste vaimne tervis oma täiskvaliteedis sõltub meie enda otsustest.

Kaisa Nurmsalu

Kasutatud allikad:

  1. Hahnemann, Samuel. (2006). Organon der Heilkunst. 6. Auflage. Kandern: Narayana.
  2. Liivamägi, Ülle. (2013). Homöopaatia. Traumade Materia Medica. Tallinn: Rebellis.
  3. Meditsiinisõnastik. (2004). Tallinn: Medicina.
  4. Nurmsalu, Kaisa. (2015). Vaimuhaiguste olemus ja kujunemine Samuel Hahnemanni käsitluses. Sternum Koolituse lõputöö homöopaatias.