Läbi ajaloo on nägemus ja arusaam vaimuhaigustest, vaimuhaiguste  põhjustest olnud väga erinev ja see on kardinaalselt ajas muutunud. Kui soovime vaimuhaigustest rääkida homöopaatilise raviviisi kontekstis, tuleb esimese asjana mõelda just sellele, et millel põhineb meie nägemus vaimuhaigustest?

Ükskõik kui väga me ka ei soovi ennast distantseerida akadeemilisest meditsiinist, siis on reaalne fakt, et kaasaaegsete inimeste nägemus vaimuhaigustest on mõjutatud ja kujundatud üldlevinud meditsiinilisest nägemusest vaimuhaigustest, nende tekkimisest ja ravist. Homöopaatia mõistmiseks sellest ei piisa.

Sternum Koolituse homöopaatia õpilane Kaisa Nurmsalu uuris oma lõputöös vaimuhaiguste olemust ja kujunemist homöopaatia looja Samuel Hahnemanni käsitluses. Järgnevates artiklites anname lühikese ülevaate olulisematest järeldustest, mis on seotud sellega, kuidas vaimuhaigused tekivad ja mida saame selleks teha, et iseenda ja oma lähedaste vaimu kaitsta.

————————————–

Läbi ajaloo on nägemus vaimuhaigustest olnud tihedalt seotud ajastu mõtlemise, filosoofia ja religiooniga; suhtumisega inimese olemusse, hinge ja vaimu eksistentsi. Veel paarsada aastat tagasi olid vaimuhaiguste nö spetsialistideks filosoofid ja vaimulikud. Keerulist vaimset seisundit ei peetud üldse haiguseks. Arstist, meditsiinisüsteemist hakkas kujunema vaimuhaiguse peaspetsialist alles 18. sajandil.

20. ja 21. sajandil on vaimuhaigetega toimetuleku põhivastutus jäänudki meditsiinisüsteemi, arsti kätte. Praegusel ajal peetakse näiteks seisundit, kui inimene tunneb, et keegi on ta kõrval, ainult meditsiiniliseks küsimuseks, mitte aga näiteks filosoofiliseks või teoloogiliseks küsimuseks nagu veel mõned sajandid tagasi.

Asjaolu, et reaalteadus (meditsiin kasutab põhiliselt seda) on võtnud vaimuhaigused enda “hõlma alla”, ei ole imekspandav. Teadusliku maailmakäsitluse ülemvõim kõigi teiste maailmakäsitluste üle hakkas kehtima just alates 19. sajandi algusest. Selle kohaselt vaimu ja hinge kui mittemõõdetavaid substantse ei eksisteeri, eksisteerib ainult keha oma närvisüsteemi, sünapsite ja muu taolisega. Enamikul meist puudub muu terviklik filosoofiline taust, et maailma ja inimest selle sees teisiti käsitleda. Kasutatakse küll sõnu hing, vaim, energia ning väidetavalt arendatakse ja juhitakse neid, kuid otsuste baasina toimib meie ajastule omane mateeriapõhine lähenemine.

Akadeemilise meditsiini nägemus vaimuhaigusest

Akadeemilise meditsiini kontekstis on mõiste vaimuhaigus sisuliselt väär, sellist mõistet ametlikult ei eksisteeri. Kasutusel on mõiste psühhiaatria. Räägitakse psühhiaatrilistest haigustest, psüühikahäiretest. Meditsiinisõnastik defineerib mõisted järgnevalt:

vaimuhaigus – psühhoos.
psühhiaatria – (ladina keeles sõna „psyche“ tähistab vaimu, hinge ja „iatreia“ ravimist) vaimuhaigusõpetus; arstiteaduse haru, mis uurib ja ravib vaimuhaigeid ning loob vaimsete häirete profülaktika meetodeid.

Siinkohal tekib küll küsimus, miks kasutab tavameditsiin siiski sõna vaim? Nagu eelnevalt mainitud, vastavat nähtust teaduslikult mõõdetavas maailmas ei eksisteeri. Miks siis seletatakse meditsiiniharu sisu ja tegevust siiski sellise sõna kaudu?

Uuritavate ja ravitavate vastavate psühhiaatriliste häirete põhjustajateks peetakse reaalselt mõõdetavaid asjaolusid (vt täpsemalt Terviseinfo.ee):

  • neurobioloogilised tegurid (probleemid ajus, närvisüsteemis jmt);
  • geneetilised tegurid;
  • psühholoogilised tegurid (näit lähedase kaotus);
  • sotsiaalsed tegurid.

Samas jätab meditsiin nö “ukse lahti” võimalikele uutele lahendustele: “Vaimse tervise ja selle häirete mitmetahulisus on põhjustanud nii teadlaste kui meedikute hulgas lahkarvamusi ja erinevaid rõhuasetusi. Nüüdisajaks on palju muutunud nii vaimuhaiguse mõistmises kui ravimeetodites. Vaimse tervise mõistmine ja edendamine ning psüühikahäirete ravi nõuavad mitmekülgseid teadmisi nii kultuurist ja psüühika toimimisest kuni aju molekulaartasandini välja.” (Terviseinfo.ee).

Hahnemann ja vaimuhaigused

Samuel Hahnemann pühendas oma elust väga suure osa vaimuhaigete uurimisele ja ravimisele. Aeg, mil Hahnemann elas ja tegutses, oli väga uuenduslik kõikvõimalike uute ravimeetodite osas. Ka vaimuhaiguste ravi, uue nimega psühhiaatria koos esimeste psühhiaatriliste haiguste klassifitseerimise ja ravimeetoditega sai alguse just tol ajal,18. sajandi teisel poolel.

Hahnemann oli väga kriitiline tolleaegsete  ravimeetodite ja ravi tulemuste osas. Põhiline probleem Hahnemanni jaoks oli, et hoolimata suurtest loosungitest meditsiini võimekuse kohta ei suutnud uued meetodid inimesi tuua tagasi nende normaalsele elule. Elule, mida need inimesed olid elanud enne haigestumist. Väga palju inimesi sandistati.

Peab tunnistama, et vaatamata juttudele tänapäevase meditsiini arengutest ei ole järgneva 200 aastaga palju muutunud. Ravi tulemused on jäänud samaks – inimese tervist täiskvaliteedis, selliselt, et inimene ei tarvitaks enam ravimeid ja suudaks elada täisväärtuslikku elu, paljudel juhtudel taastada ei suudeta.

Arusaam sellest, mis on inimese tervis (sh vaimne tervis) oma täiskvaliteedis sõltub samuti filosoofilisest maailmanägemusest. Ka siin lähevad erinevate nägemuste arusaamised lahku, millest ilmselgelt sõltub ka hinnang ravi tulemuslikkusele.

Samuel Hahnemann on lähtuvalt homöopaatia üldkontseptsioonist meile kirjalikult pärandanud teadmise vaimuhaiguste kujunemise põhjustest. Sellest järgmises loos.

Kaisa Nurmsalu

Kasutatud allikad:

  1. Hahnemann, Samuel. (2006). Organon der Heilkunst. 6. Auflage. Kandern: Narayana.
  2. Liivamägi, Ülle. (2013). Homöopaatia. Traumade Materia Medica. Tallinn: Rebellis.
  3. Meditsiinisõnastik. (2004). Tallinn: Medicina.
  4. Nurmsalu, Kaisa. (2015). Vaimuhaiguste olemus ja kujunemine Samuel Hahnemanni käsitluses. Sternum Koolituse lõputöö homöopaatias.
  5. Terviseinfo. Tervise Arengu Instituudi poolt hallatav infoportaal. http://terviseinfo.ee/et/valdkonnad/vaimne-tervis/psuuhikahairete-diagnoosimine (27.04.2016).