Ma ei ole kohanud naist, kes ütleks, et ta loodab, et ta peatselt sündiv laps karjub hästi palju. See tunduks ebanormaalne. Ja ometigi on meil (ja mujal tsiviliseeritud riikides) levinud arusaam, et karjuv laps on normaalne – näiteks nn unekool, mis on aktsepteeritud pedagoogiline meetod, tähendab karjuvat last.

Nutva imiku pilti kasutatakse visuaalselt ja heliliselt selleks, et äratada inimeses sügavamaid tundeid. Emotsionaalsel, tunnetuslikul tasandil tekitab lapse nutu kuulmine ebamugavuse (soovi aidata, viha vmt).

Vähemalt varem tekitas.

Siin tuleb küsimus – kas nuttev imik tekitab tänapäeval tundeid?

Ma ei tea, et konkreetselt sellist teaduslikku uuringut oleks tehtud. Kindlasti on tehtud uuring, mis toob välja, et toimeainet paratsetamool (atsetaminofeen) tarbinud inimesed ei ole suutelised tundma teise inimese valu ja ebamugavustunnet (vt lähemalt siit). Ameerikas kasutab iga nädal ca 1/4 täiskasvanud elanikkonnast seda ainet mõne ravimi koosseisus (Mischkowki jt 2016). Eestis küll tõenäoliselt vähem, kuid kasutajaid ka Eesti lapsevanemate seas on siiski väga palju.

Siinkohal soovitan ausalt iseendalt küsida:

  • Kas nuttev imik/väikelaps tekitab minus tundeid?    
  • Kas minu nuttev imik/väikelaps tekitab minus tundeid?

Kui vastused on “jah”, siis jätkame.

Kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla – ebamugavus

Sotsiaalpsühholoogias kasutatakse inimloomuse kirjeldamiseks teooriat, mille avalikustas 1957. aastal Leon Festinger (1919-1989) – kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla.

Kognitiivne dissonants on, kasutades Eesti Entsüklopeediat, “pingeseisund, mis tekib siis, kui inimesel on ühe ja sama nähtuse kohta samaaegselt kaks kooskõlatut teadmist või hoiakut või kui tema suhtumine on vastuolus tema tegeliku käitumisega. Tekkinud konflikti lahendab inimene tavaliselt hoiakut või suhtumist muutes.” (Eesti Entsüklopeedia)

Seda teooriat tutvustatakse Eestis juba gümnaasiumis (Allik & Rauk 2006) ning temaga võib interneti vahendusel igaüks lähemat tutvust teha.

Klassikalise näitena tuuakse suitsetaja nö võimalik sisedialoog reaktsioonina kognitsioonidele:

  • mina suitsetan;
  • suitsetamine põhjustab kopsuvähki.

Tõstan siinkohal kohe selle teooria lapse nutmise/karjumise/röökimise konteksti:

Lapsevanem

  • kogeb, et tema imik või väikelaps nutab iga päev, vahel ka väga pikalt ja kõvasti. Samas ta
  • teab, et nutmine ei ole lapse emotsionaalsele ja intelligentsi arengule hea.

Kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla/ebamugavustunne on loomulik inimelu osa. Üks põhilisi motivaatoreid. Kogu küsimus on selles, kuidas inimene selle ebakõla lahendab? Ta saab kas muuta hoiakut, uskumust või käitumist. Kui need ei õnnestu, tulevad kasutusele järgmised võimalused: õigustamine, süüdistamine ja eitamine.

Hoiaku muutmine

Tavaline toimimisviis on hoiaku muutmine.

Lapsevanem siis näiteks:

  • muudab ühte kognitsiooni: nt “minu laps ei nuta üldse nii palju”, “minu laps ei röögi”
  • muudab oma teadmise tajutud olulisust: nt ”intelligentsi mõjutavad nii paljud asjad”
  • lisab kognitsiooni: nt “ma olen oma lapsega keskmisest palju hoolivam ja armastavam”; “teatud määral nuttu on parem kui pidev magamatus”
  • eitab kahe kognitsiooni omavahelist seotust: “nutmist peetakse ka arengut soodustavaks“ või “mina olevat ka palju nutnud, aga ma olen täiesti normaalselt arenenud”.

Hoiakut on lihtsam muuta kui baasväärtust/uskumust või käitumist

Esineb ka seda, et dissonantsi ehk ebamugavustunde vähendamiseks otsib inimene rohkem infot, mis toetab tema praegust käitumist/hoiakuid ning väldib infot, mis on nendega vastuolus. Ka see on täiesti inimlik.

On raske ette öelda, mida ideaalis peaks inimene siis selle ebakõla korral muutma, kas baasuskumust või käitumist? Sest jah – sageli on probleem tõesti selles, et “süda ütleb” üht, aga teisiti teha kas ei julge või ei suuda või ei oska. Igal juhul on käitumise muutmine raske. Samas ei saa sugugi väita, et alati oleks õigeim teguviis käitumise muutmine, sest mõnikord võib see nö süda ehk baasuskumus ise olla elu mittetoetavatel alustel.

“Kõige parem viis on, kui ühiskondlik arvamus muutub vastavamaks minu seisundile.” Lapse nutu ja karjumisega on minu arvates toimunud just see viimane. Kuidas nii?

Sageli on nii, et inimene, kellel ei ole lapsi või kes on esimese lapse ootel, on üliveendunud, et tema hoolitseks/hoolitseb oma lapse eest nii hästi, et probleeme (magamisprobleeme, nutmist jmt) ei teki. Elu karm tõsiasi on, et sündinud lapsega toimetulek on kordades keerukam kui ettekujutus lapse kasvatamisest. Raskemaks teeb asjad seegi, et need, kelle lapsed on selle kriitilise vanusepiiri ületanud, “mäletavad”, et kõik laabus hästi. Nii on nutva imiku/väikelapse ema täiesti üksi ja väga abitu.

Nii ongi väga paljud vanemad, küll tundes, et laps on hädas, võtnud kasutusele (et ise mitte päris koost laguneda) erinevad ülalmainitud tehnikad:

lisaks eespool-toodutele veel:

  • eitamine – minu lapsel ei ole probleeme; mina keskendun ainult positiivsele.
  • õigustamine – kui ta magama jääks, siis ta ei peaks nutma.

Et selliseid lapsevanemaid on kriitiliselt palju, on saanud heakskiidu tehnikad, mis on juba otseselt lapse arengut hävitavad. Näiteks nn unekool, kus lapse minutite, isegi tundide kaupa “karjutamine” on pedagoogide ja pereajakirjade poolt heaks kiidetud.

Sellist suundumust nimetatakse sotsioloogias “normaliseerimiseks” – nähtusest, mis on iseloomustanud vaid väheseid, on saanud midagi, mida teeb suurem enamus, nähtus on muutunud “normaalseks”. Nii on praegusel lapsevanemal, kui ta ka tunneb lapse nuttu kuuldes ebamugavust, “varnast võtta” pedagoogilis-metoodilised õigustused, miks selline toimimine on hea ja vajalik.

On vaja sisemist julgust, et endale tunnistada, et minu lapse nutt on mulle valus, et ma ei pea seda normaalseks, ja et siin peab olema mingi muu lahendus kui see, et laps ühel hetkel enam ei nutagi, sest ta on aru saanud, et ta on siin ilmas täiesti üksi.

Mari Kalkun

Kasutatud kirjandus

  • Allik, J., Rauk, M. (toim.) (2006). Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: TÜ Kirjastus.
  • Delfi.ee (2016) Jahmatav kõrvalmõju: paratsetamool teeb manustaja teiste kannatuste suhtes tuimaks (11.05.2016). http://forte.delfi.ee/news/maa/jahmatav-korvalmoju-paratsetamool-teeb-manustaja-teiste-kannatuste-suhtes-tuimaks?id=74498445 (04.01.2017).
  • Eesti Entsüklopeedia. Kognitiivne dissonants. (http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kognitiivne_dissonants) (04.01.2017)
  • Mischkowski, D.,# Crocker, J., & Way, B.M. (2016). From Painkiller to Empathy Killer: Acetaminophen (Paracetamol) Reduces Empathy for the Pain of Others. Social Cognitive and Affective Neuroscience, 11, 1345-53 (http://scan.oxfordjournals.org/content/early/2016/05/02/scan.nsw057) (04.01.2017)

  • Hoiak.  Tallinna Ülikooli õppematerjal. https://www.tlu.ee/opmat/hk/opiobjekt/Hoiakud/hoiaku_miste.html (04.01.2017)