Sissejuhatus: Stuudios Allfilm valminud Margit Lillaku filmi ”40+2” on vähese aja jooksul juba kaks korda näidatud rahvustelevisioonis. Järelikult peetakse filmi näitamisväärseks. Filmi autor Margit jälgib iseennast raseduse algusest kuni sünnituseni. Ta näitab endas olevat ebakindlust sünnituskoha valikul (kas haigla või kodu?), ning tänapäeva rasedale pakutavat segadust kõiges, mis puudutab rasedust ja sünnitamist. Kui filmi alguses väljendab Margit soovi sünnitada loomulikult, siis filmi lõppedes laps sünnib haiglas koos erinevate sekkumistega.

Tänapäeva rasedal ei ole lihtne. Naised ise kipuvad olema mehelikust mõtteviisist läbiimbunud. Maast-madalast saadab meid usaldamatus kõige ja kõigi (eriti iseenda) suhtes. Raseduse ja sünnituse ümber keerleb nii palju jutte, ideid, soovitusi, et kui vähegi on soovi süveneda, hakkab pea kiiresti ringi käima. Eneseusaldust see kõik ei lisa.

Margit Lillak toob filmis väga selgelt välja kaks suundumust. Ühe, kus naine ennast sünnituseks (ja koos sellega ka lapse sünniks) ette ei valmista. Teise, kus ettevalmistus kandub sünnituse teemast millegi ”energeetilise” otsimisse ja kõikvõimalike ”abistajate” juures käimisse. Teenusepakkujaid on Eestis palju, see selgub ka filmist. Film toob väga hästi välja selle, missuguse sünnituseni selline ettevalmistus viib. Mõlemad suunad on omamoodi põgenemised sünnituse ja sündiva lapse eest. Väidetakse küll, et hakatakse vaatama enda sisse, ennast ette valmistama, kuid tegelikult vaadatakse ikkagi väljapoole, kes parasjagu midagi võiks pakkuda. Põhjalikult sünnituseks ettevalmistamisest jääb see kõik väga kaugele.

Kui juba rase olla, siis tuleb ka sünnitada. Ja teha kõik endast olenev, et sünnitus võiks minna võimalikult hästi. Ja seda mitte vaid endale mõeldes, vaid eelkõige sündivale lapsele mõeldes.

Ülle Liivamägi on aktiivsünnituse käivitaja Eestis. Algus oli 1989. aastal. Sealt edasi on ta teinud igapäevaselt tööd rasedate ja sünnitajatega (üle kahekümne aasta!). Mis tähendab, et tal on tohutu  kogemustepagas. Alati on naisi, kes tema kogemusele toetudes teevad ära sünnitamiseks vajaliku töö ning jõuavad päriselt ”aktiivselt sünnitamiseni”. Alati on naisi, kes sellele pagasile toetumist ei pea vajalikuks. Ja alati on naisi, kes ei tea, keda usaldada. See kõik on Ülle Liivamägi töö osa, mis kokku on andnud talle teadmise, mida vajab naine just praeguses ajas, et sünnituseks valmis olla. Järgnevalt Ülle kommentaar filmile ”40+2”.

——————

Eelmisel nädalal oli ETV-s film ”40+2”. Juba esimest korda vaadates, siis kui see film müüki DVD-na tuli, ei saanud ma päris hästi aru, mis asi see nüüd ikka oli. Seekord, kui vaatasin seda nüüd siis teiskordselt, oli mõte ja tunded ikka täiesti samad. Ja kui aus olla, siis võttis ikka  kohe pead vangutama küll. No mis see siis ikkagi oli?!!!

Vähemalt filmi algus oli hea. See näitas kohe alguses ära peategelase külje, mida mina isiklikult pean väga mehelikuks jooneks, ja seepärast äärmiselt nõrgaks küljeks naise juures. Nimelt, kui esimest korda puututakse kokku mingi uue tootega, mis tuleb enne kasutamist töökorda viia, siis mehelik joon on ”kindlasti instruktsiooniga mitte tutvuda”. Alles siis, kui asi p….. keeratakse, otsitakse üles juhend. Kui palju ma olen seda just meeste juures märganud. Tavaliselt naine võtab alati välja kõigepealt juhendi, loeb selle korralikult läbi, ja alles siis, kui on mõistnud kirjutatut, hakkab tegutsema. See on naise jaoks elementaarne. Ka see, et loodust ei tohi liigse prügiga koormata (siinjuures p….. keeratud testiga koormata), on elementaarne naisele.

Nüüd aga peamise küsimuse juurde. Millest see film oli? Kas see näitas, või püüdis näidata meile aktiivsünnitust, või oli see hoopiski film kodussünnitusest, või oli see film valitsevast vastutustundetusest, isegi võiksin kohati öelda, film lollusest?

Kust on võetud see fakt, et loomuliku sünnituse juures nabanööri läbi ei lõigata? Kas nii vähesed on tõesti inimestel füsioloogia-alased teadmised, et jätavad nabanööri koos platsentaga lapse külge rippuma? Ma olen seda ennegi kuulnud ning tean Moskvas sellist liikumist. Seal küll kogu aeg seda platsentat pesti ja uhuti, aga lõpuks läks ikkagi käest ära ning see tuli läbi lõigata. (Olen aastaid soovitanud platsentat peale sündi kohe tükeldada nind külmutada, et sünnitusjärgse depressiooni  sümptome leevendada, kuid siis on tegemist keemiliste ainetega, mis on platsentas alles, ning mis keemiliselt aitavad naist deprsessioonist välja. Seda saan rääkida tänu pikale praktikale ning see töötab. Loomulikult on enne platsenta tükeldamist ikka laps ka nabanöörist irrutatud ehk siis nabanöör on peale sünnitust läbi lõigatud).  Ükskõik kui looduslikult me seda vaatame, siis sorri, aga ma ei usu, et shimpansid seda teevad, sest vabas looduses on see ääretult ohtlik. See on märk, lõhn kiskjatele. See on vere lõhn, mis kiskjaid ligi meelitab. Naised, kui te nii esoteerilised olete, siis mõelge selle peale, et seesama platsenta lapse küljes võib äkki Universumist mingeid kiskjaid või vampiire ligi meelitada, kes hakkavad last tühjaks imema? Või … Olgu.

Vaatasin filmi ja vangutasin pead – kas tõesti kõik see, mis on algatatud 1989. aastal, on läinud nii nihkesse? Kas tõesti on mõistlik päev enne tähtaega (mis siis, et sünnitatakse alles kahe nädala pärast) sõita talvel teise Eestimaa otsa, et teha ära otsus kodus sünnitada? Ja kas tõesti on vastutustundlik anda sellist nõu esmasünnitajale, kes pole ennast tegelikult ette valmistanud ja kohe-kohe võib sünnitama hakata?

Iseloomulikud olid proua Margiti sõnad filmi lõpus:”Minu põhjalikust ettevalmistusest pole mitte mingit kasu.” Kus oli see põhjalik ettevalmistus? Mina nimetan selliseid naisi shoppajateks. Nad käivad ühes kohas korra, siis teises kohas korra, siis siirduvad kolmandasse jne kuni sünnituseni, arvates, et  nad on eriliselt hästi ette valmistatud. Ei, nad on eriliselt hästi endale igasugust rämpsu ajju kogunud, millega sünnitusel ei ole mitte midagi teha. Ja igal juhul selline sünnitus lõpeb suuremal või vähemal määral fiaskoga.Valige endale üks koht ja käige seal. On hea või halb, saate kasu või kahju, selgub sünnitusel. Ütleks, et filmis oli üks tark tegelane, ja see oli veel sündimata tita, kes tänu Jumalale mõistis oma ema seisundit ning organiseeris talle õige sünnituse, sest ainult selliselt oli tõenäoliselt võimalik sellel lapsel ellu jääda.

Väidan, et sellel filmil ei ole mitte mingit pistmist aktiivsünnitusega. Aktiivsünnituse defineerimiseks tsiteerin vabas vormis Dr. Michel Odent´i, kes on vettesünnituse pioneer läänes: ”Aktiivsünnitus on sünnituse ajaloos revolutsiooniline mõiste. Sõnade ”aktiivne” ja ”sünnitus” ühendamine on juba oma olemuselt äärmiselt nutikas: aktiivsünnitus tähendab mitmeid asju mitmel erineval teineteist täiendaval tasandil.” Kirjeldan ka lühidalt Michel Odent´i poolt toodud tasandeid:

Esimest tasandit võiks nimetada lihastasandiks. Ühest pilgust fotodele, mis on tehtud aktiivse  sünnituse ajal, on selge, et sünnituse lõpus, kui lapse väljutatakse, on emad kas püstises asendis või toetavad ennast millelegi. See tähendab muu hulgas, et naine on füüsiliselt võimeline olema nendes asendites. (Selleni viib õige võimlemine.)

Teine tasand on seotud tungimisega sügavamale sünnituse füsioloogiasse. Sünnitus on kõigepealt aju tasandil toimuv protsess. Kui naine sünnitab ise, siis tema aju primitiivne toimingutasand on töös. See osa ajust on ühesugune nii  inimesel kui ka  kõikidel imetajatel ja sealt erituvad protsessiks vajalikud hormoonid. Tänapäeva sünnitushaigla miljööst on ääretult raske likvideerida neid tegureid, mis seda eritumist segavad, kuid see ei ole võimatu. Selleks et see toimiks ja naine suudaks minna vajalikule ajutasandile, on vaja tänapäeva naisel aga väga põhjalikku ettevalmistust just inimese füsioloogiast, ning just sellest osast, mis puudutab sünnitust. (Omandada on vaja anatoomia ja füsioloogia teoreetiline tasand ja likvideerida meditsiiniline keelebarjäär.)

Kolmandal tasandil on see, kuidas ühiskond suhtub sünnitusse. Just ühiskondlik suhtumine on määrav teatud protsesside läbimiseks. On vaja mõista teatud süsteeme, neid mitte ignoreerides. Meil on sünnitushaiglad, seega kõik rasedad on ühiskonna mõttes haiged. Kui sellest aru saada, on kergem ka kogu protsessist selliselt läbi tulla, et konflikte ei teki. (Suhlemisoskus haiglas.)

Ettevalmistust nende  kolme tasandi valdamiseks ma aga filmis ei näinud. Seega ärge tulge mulle rääkima, et tegemist oli aktiivsünnituse filmiga.

Filmis toodud väide, et ämmaemandad kehtestavad endid sünnitajate peal ja kui naine ei taha alluda protseduuridele, siis surutakse need peale vägivaldselt. Ma pole sellega nõus, sest kui naine on aktiivsünnituseks hästi ette valmistatud, siis teab ta täpselt mida, mis, kuidas, miks, millal, ning  keegi ei hakka ennast niisuguse naise peal kehtestama, vaid tehakse koostööd. Tegelikult sellise naisega on ka ämmaemandal hea koos töötada ning naist sünnitusel omapoolselt aidata.

Mis oli hea. Film oli aus. Ja ehmatav, sest näitas liigagi hästi Eestis valitsevat sürrealismi sünnituseks ettevalmistamisel.

Ülle Liivamägi

29. mail 2013. aastal