Järgmine suur probleem näitab austust homöopaatia kui kunsti suhtes. On ilmselge, et klassikalise muusika kontserdile ei lähe orkestrant, jalas porised kummikud ja seljas tunked. Kõik orkestrandid on riietatud vastavalt lavaetiketile. See on ilmselge. Kui tehakse stuudiolindistusi, on orkestrandid tavariietes, aga kontsert antakse ikkagi pidulikus riietuses. Nii on ka homöopaatias.

Homöopaatia on ravikunst, mille peamine eesmärk on taastada inimese tervis, andes talle tagasi võimalikult inimväärse elu, niipalju kui see on üldse meie kui inimese võimuses. Seepärast tuleb ka austusega suhtuda nendesse teadmistesse, mis on sulle kui homöopaadile antud. On äärmiselt alandav ja alavääristav homöopaatiat käsitlevates kirjutistes vaadata, kuidas märgitakse üles kasutatavad ained. No mis see on? Rhus tox, Carbo veg, Ferrum phos, Ipecac jne. See on nagu algklasside õpilane, et mul on mata, keka, füssa, jne. Kui kohtan sellist suhtumist, näitab see minule igal juhul, et tegemist on algajaga, ja inimesega, kes suhtub väga üleolevalt homöopaatiasse ning seeläbi ka nendesse inimestesse, keda ta ”ravib”.

Kirjutamata reegel on, et kui me räägime mingist ainest, siis kirjutatakse see välja täismahus, kusjuures esimese nime esitäht on suur ja teise sõna esitäht on väike, juhul kui nimi koosneb kahest nimest. Näiteks Ferrum phosphoricum või Mercurius solubilis. Tegelikult Mercurius solubilise õige täisnimi on Mercurius solubilis Hahnemanni. Osadel ainetel on näiteks mitu nime. Võtame kasvõi sellesama Mercurius solubilise, mille teine vaste on Mercurius vivus. Olgu, see jutt läheb juba liiga spetsiifiliseks. Kui nüüd veel minna täpsemaks, siis korrektne on, kui kõik need nimed on kirjutatud tavalise teksti sees kursiivis. Seega Ferrum phosphoricum, Mercurius solubilis.
Lühendeid kasutatakse ainult ainete loetelus mingi sümptomi korral. Näiteks repertooriumides on alati lühendid, et kergendada ainete haaramist silmaga. Kui kasutada lühendeid, peab olema kirjutise taga või ees lühendi seletus. See on hea tava reegel ja minule isiklikult näitab selle reegli rikkumine nii homöopaadi kui ka tõlkija või sisutoimetaja suhtumist materjali. Homöopaatias ei ole kohta lohakusele, ükskõiksusele ja harimatusele.

Ülle Liivamägi