Minu jaoks on isekasvatatud tomat midagi erilist, seda tunnet ei saa osta.

Mul kasvatasid tomateid emapoolne vanaisa ja isapoolne vanaema. Turult meil eriti midagi ei ostetud, tomateid kindlasti mitte. Sestap jutud, mis mu pinginaaber rääkis selle kohta, et tomatitesse süstitakse pissi, olid küll õõvastavad, kuid ei puudutanud mind nii väga. Pinginaaber teadis seda aga seetõttu, et tema ema töötas sanepiidjaamas (kasutasime sellist sõna). Praeguste sõnadega Veterinaar- ja Toiduamet.

Kui ma aga lõin oma pere, siis järsku ei olnud enam “isekasvatatud” tomateid kusagilt võtta. Poe tomatid, pärit Hispaaniast või Hollandist, on mulle alati kahtlased tundunud. Esiteks ei ole neil lõhna, teiseks maitset ja kolmandaks on nad rohelisest peast korjatud. Ma ei osanud küll ise tomateid kasvatada, kuid seda, et roheline tomat läheb üsna kerge vaevaga punaseks, teadsin hästi – seda harrastas mu vanaisa, kes oli innovaatiline hobiaednik (tomatis olevast mürgist – solaniinist ei teatud meie peres midagi). Ja seda, et poe-köögivili ei tea mitte midagi mullast, nägi mu ämm juba 1990. aastatel Hollandis oma silmaga.
Täitsa ausalt võin öelda, et püüdsime oma noores peres kuidagi ilma tomatiteta läbi ajada.

Koos laste sünniga hakkasin käima Emadekoolis ning omandasin esimesed teadmised solaniinist kui mürgist. Seda tõsisemaks muutus küsimus tomati päritolu kohta. Lisaks taaselustas Ülle jutu pissi süstimisest tomatisse (et tomat häbist “punastaks” kiiresti). Nõukogude ajal seda raudselt tehti. Ülle vanaemal oli selgroogu küsida müüjalt, kas tomat on “kusesüsti” ka saanud? Minul kerkis loomulikult küsimus, mis võtteid tänapäeval müügi eesmärgil kasutatakse?

Minul oli aga nüüd vaja pere toita ja ilma tomatita on suvel ikka vilets. Nii ma siis hakkasin turul käima. Aga see polnud sugugi lihtne. Mul puudus igasugune kogemus ja nappis ka julgust, et kõiki müüjaid ristküsitleda nende tomatikasvatuse tehnikate kohta. Lõpuks ma küsisin päris palju ja ka leidsin inimesed, keda enam-vähem julgesin usaldada. Kuid loomulikult süvenes veendumus, et pole mitte midagi paremat kui ise kasvatatud tomat. Sest lõpuks saab usaldada ainult iseennast.

Minu arvates on tomatite kasvatamine keeruline. Tomat vajab palju – korralikku pinnast, palju ruumi, väga head toestamist, teatud määral soojust, palju õhku. Arukat “harimist” ehk lisakasvude eemaldamist. Algne seemnest kasvatamine veel sinna juurde.
Lisaks on tomatil, nagu igal teisel taimel, omad kapriisid. Tomat näiteks solvub, kui ta lehed märjaks kastetakse (kurk aga jumaldab seda). Ja tomat võib oma kasvataja täielikult ära lollitada – kõik on uhkelt roheline ja vohab, aga vilju eriti ei tule (siin on õnneks teada, et probleemiks on liigne lämmastik).

Olen kasvatanud tomateid nüüdseks ca 8 aastat. Seda ei ole palju. Alustasin ülipisikese kilekasvuhoonega, saaki oli, kuid sugugi mitte palju. Kasvuhoone lahkus paar korda suve jooksul oma kohalt, üles seotud tomatid tema küljes, juured aga maas. Seda on päris valus meenutada.
Esimesed seemnest kasvatatud taimed viisin pühadeks naabri juurde, ise sõitsin teise linna vanemate juurde. Tagasi sain lillad taimed. Kas said minu taimekesed külma või ei sobinud neile naabrite õhk, ei saagi ma teada. Üllelt aga kuulsin, et sellistelt taimedelt vilju süüa ei tohi. Sealt sai alguse küsimus, kui palju tohib üldse teisi inimesi oma taimekasvatusse paluda/lubada (näiteks kastma)?

Siiani olen tomateid kasvatanud igal aastal mingil määral teistmoodi. Suure hulga nõuannetest olen võtnud Üllelt, aga alati olen ka ise “leiutanud”, sest olud ei ole kunagi päris samasugused. Näiteks juba mitu aastat olen saanud õuest, katuseräästa alt normaalse saagi.

Kuna tomat vajab üsna palju tähelepanu, olen just tomatitega tegelemise juures omajagu mõtteid mõlgutanud. Näiteks. Taim on vaim. Mis mõttes vaim? Kas vaim ka vohab nii arutult, ja selleks, et üldse saaki saada, peab nii palju kasvusid ja lehti ära võtma? Miks teda toestama peab? Miks peab teda nii armutult üles siduma? Kas teisiti ei saa?
Kui lapse sündimine ei sunni muutma oma elu, sest tema saab alati kaasa võtta, ja põhimõtteliselt võib ka looma alati kaasa võtta, siis tomatitaime kuigi pikaks ajaks ilma peremeheta jätta ei saa. Mida see tähendab vaimu kontekstis?

Ikka ja jälle küsin endalt, kuidas on võimalik, et inimesed, kes väidavad, et nad teevad vaimset tööd, ei oma eriti suurt kogemust taimekasvatusega? Või inimesed, kes väidavad, et nad töötavad inimesega mentaalsel tasandil, ei ole suured aednikud? Kui ei oska hoolitseda taime eest ja talt saaki saada, kuidas julgeb inimene arvata, et ta oskab teha tööd inimvaimuga?

Ja sealt edasi – kui inimesele on usaldatud sünnitada-kasvatada laps, kes on igal juhul inimvaim, siis kuidas julgeb inimene arvata, et ta tuleb lapse kasvatamisega toime, kui ta isegi ei tea, kuidas ta käitub erinevate taimedega?
See on tegelik põhjus, miks ma kasvatan tomateid ise – ainult nii ma saan teada, kuidas ma käitun selle taimega.

Mari Kalkun

tomat