Mis oleks, kui meil poleks enam sotsiaalvõgustikke, ühinguid, organisatsioone, riike? Kas maailm oleks hukas?
Arvan, et ei. Selline olukord annab  üle aastatuhandete taas ürg-vabaduse tunde tagasi. Me tunneksime ürgkarja vabaduse hõngu!

Milleks ühinguid luuakse? Eks ikka selleks, et mingis valdkonnas mingi grupi huvisid esindada ning sellega teiste huvisid, kes sellesse gruppi ei kuulu, ignoreerida. Kui riik täidaks oma ainsat ülesannet – tagada oma rahvale turvaline kodumaa – siis oleks hästi. Meil on riik aga poliitikud, ning võimule saanuna rahuldavad nemadki ühe huvigrupi huvisid teiste arvel. Me ju näeme, ja juba sajandeid, seda ebaõiglust, aga meile seletatakse, et see on paratamatu, et demokraatia on parim variant teile halvimate seast. Selliste põhjendustega õigustati omal ajal ka orjapidamist.

Inimesi, kes pole jäänud rahule valitsejate põhjendustega, on nimetatud ketseriteks, teisitimõtlejateks, alternatiivikuteks. Nad on püüdnud süsteemi sees otsida võimalusi olukorra muutmiseks – näiteks valitakse mind parlamenti ja siis ma korraldan kõik paremaks ja panen asjad paika. See esimene naiivne impulss saaks väga kiire vastulöögi, sest süsteem lihtsalt ei luba enda sees ausust ja heasoovlikkust. Teine võimalus on eralduda peavoolust, võtta kaasa oma mõttekaaslased ja elada oma elu, võimalikult eemal süsteemist.

Kui sellised isemõtlejad moodustavad grupi, saab süsteem neid hakata nimetama halvustava nimega – sekt. Ajaloo käigus on sekti mõiste moondunud ja meieni (paljud nooremast põlvkonnast pole seda sõna kuulnud, kui ehk paar korda on see meie seriaalidest läbi jooksnud) on jõudnud see  – eristumisena kiriku peavoolust. Kuna sekt on üldisem mõiste, siis pole see seotud vaid Katoliku kirikuga, vaid ka budismi, islami ja teiste ulatuslikumate vaimsete liikumistega.

Tänapäeva ilmalikus maailmas tähendaks sekt seega protesti süsteemi jäikuse ja pimeduse vastu ja soovi vähemalt mõned lähedasemad inimesed päästa ja aidata õigele teele. Siit muidugi küsimus, et kellele on antud teadmine, milline on õige tee?

Me arvame, et internet ja postmodernism on meile andnud vabaduse süsteemist. Me oleme justkui vabad, aga mida edasi? Oleme kui kooliõpilased, kes on sattunud lennukatastroofi järgselt üksikule saarele (Kärbeste jumal; Keskea rõõmud jt). Ka süsteemile selline seis sobib, sest kuni inimesed elavad näilise vabaduse illusioonis on süsteem rahul ja kosub.

Sekti puhul on asjad teisiti, sest sinna kogunevad inimesed, kes mõtlevad, neil on olemas altenatiivne idee ning ideid süsteem kardab. Nüüd süsteem ründab – „sektis on üks domineeriv liider, kes surub oma ideid kaasinimestele peale!“
Osaliselt on tal õigus, sest igal inimesel on mõtteid ning selleks, et saaks üldse koonduda grupp, kes mõtleks lähedaseltki, on vaja isiksust, kelle mõttejõule, maalimavaatele ja tahtele saaksid teised toetuda.

Sõna sekt pärineb kreeka keelest ja tähendab algselt mõtte- ja eluviisi. Laiemalt tähendaks see: valin / järgin teatud mõtte- ja eluviisi. Jutt käib filosoofilistest ja usulistest rühmitustest. See tähendab, et igasugune para-foorum või rohelise eluviisi grupike ei saagi endale seda tiitlit nõutada – nende maailmavaateline baas jääb liiga lahjaks. Sekt on tõsine, peaaegu et esoteerilist (sala) õpetust kandev rühm, kuhu ei pruugi igaüks pääsedagi.
Kas ta on ka ühiskonnale ohtlik? Ei usu (va naiivsed noored). Sellise rühma liikmed on pigem aru saanud, et süsteemi ei muuda ning kui neid rahule jäetakse on hästi.

Kas sekt ongi see lahendus meie vabaduse probleemile? Ei! Sekt (oma algtähenduses) on vaid ajutine võimalus inimestele, kelle silmad on avanenud, oodata. Oodata, et kunagi Jumal muudab maailma.

Ülo Liivamägi

5. novembril 2014. aastal

Loe veel:

Süsteem ja vabadus. Ülo Liivamägi

Lendas üle käopesa? Henno Nurmsalu. 12.03.2014.