Järgnev on lugu moevooludest sünnitusabis. Sellest, et sünnitusega seoses pakutakse ikka ja jälle kõiksugu abivahendeid, mille tõelise vajalikkuse peab enne „jah“-sõna ütlemist sügavalt läbi kaaluma. Sest enamasti on tegemist ravimifirma katsetamisega, et kas seda asja saaks ka sünnitajatele müüa.

Seekord tupeplögast, täpsema nimega Dianatal© geel. Sarnast vahendit on edukalt kasutatud poegivatel lehmadel, kasutatakse siiani. 2008. aastal hakati Euroopas ja tasapisi ka Eestis „uut toodet“ pakkuma ka sünnitavatele naistele. Ämmaemandatele ja günekoloogidele tehtava turundustöö abil.

Ma kahtlustan, et ravimifirma ei mõelnud päris nii nagu nende fassaadargumendid: et võimaldab kiiremini ja valutumalt sünnitada, kaitseb tuppe ja lahkliha jmt. Millest selline kahtlus? Toetun John Virapeni raamatule ja Hans Weissi raamatule ravimifirmade telgitagustest. Need raamatud toovad piisava selgusega välja, et ravimifirmad töötavad ainult äriloogika alusel. See tähendab, et käive ja kasum on olulised, inimeste tervis ei ole oluline.

Nüüd võtame populaarteadusliku ajakirja „Imeline teadus“ nr 12/2011, kus antakse meile teada, et vastsündinud lapse „suurim väljakutse on soolestikufloora loomine, st nende umbes 100 triljoni 400 eri liigist bakteri asustamine soolestikku. Baktereid on vaja seedimise toimimiseks. Nimelt on vastsündinud lapse soolestik täiesti steriilne, nii et õiged bakterid peavad ise suu kaudu sinna tee leidma. Kohe pärast sündi hakkavad bakterid kolima soolestikku, mis juba lapse esimesel elupäeval on tiheda asustusega ja vaid 1-2 nädalaga on täiesti asustatud. Normaalsel viisil sündinud laste soolestiku bakterikooslus vastab ema tupe bakterikooslusele. Keisrilõikega sündinud lastel võtab soolestiku koloniseerimine kauem aega. Nende bakterifloora meenutab nende ema nahal leiduvat floorat.“

Rõhutan: lapse seedimine kogu järgneva elu jooksul sõltub nendest bakteritest, mille ta ema tupest saab.

Mis aga saab siis, kui laps sünnib normaalsel viisil ehk ema tupe kaudu ja see tupp on ääristatud keemilise libestiga? Selle libesti põhikomponent on polypropylene glycol, naftal tuginev lahusti, mida kasutatakse muu hulgas putukatõrjes. Laskumata muudesse üksikasjadesse ütlen vaid, et see aine tõmbab ema tuppe ja lahkliha piirkonda kile, millest ei pääse läbi lapsele vajalikud bakterid.

Mis bakterid see laps oma soolestikku siis saab? Ei tea. Igal juhul on mul küsimus neile, kes seda kasutasid, kas sündinud lapsel on olnud seedeprobleeme, nahalööbeid, hingamisteede haigusi vmt?

Samas saame õnneks öelda, et Eestis neid naisi-lapsi väga palju ei ole, kes seda plöga kasutasid. Nüüdseks on ravimifirma loobunud Eesti turul selle toote müügist, sest eestlannad vaatasid ikkagi kahtleva pilguga ja ei olnud valmis välja käima lisa 50-60 eurot „kahe plögalörtsu“ eest. Mõnedes Euroopa riikides kasutatakse seda ainet aga jätkuvalt.

Mis te arvate, kas siis, kui Haigekassa oleks võtnud toote oma kompenseeritavate ravimite nimistusse, oleks see „lörts“ kasutuses? Siinkohal suur tänu Haigekassale, et ta ei võtnud seda toodet oma nimistusse. See säästab paljusid inimesi eluaegsetest seedimisprobleemidest, allergiast ja paljust muust.

Tupe libestamise võte sünnituse ajal ei ole iseenesest uus võte. Vanasti kallasid ämmaemandad naise tuppe toiduõli, et lapsel oleks kergem väljuda. Kuid looduslikul õlil ja keemilisel plögal on tohutu vahe. Ükski toiduõli ei suuda ühekordselt kasutatuna naise tupes olevat mikrofloorat totaalselt segi ajada või hävitada. See „lörts“ aga suudab.

Lehmade puhul saab loomulikult väita, et maailmas on midagi lahti ja seetõttu ei suuda nad normaalselt poegida ja nii edasi. Ja et naised ka järelikult ei suuda enam normaalselt sünnitada. Et see kõik lihtsalt on nii kujunenud.

Aga lehmade puhul tuleb arvestada sellega, et nad alluvad inimeste poolt seatud tingimustele. Et farmilehmade toit ja elutingimused on oluliselt muutunud võrreldes vanema ajaga. Lehmad saavad suhteliselt sageli lisahormoone ja antibiootikume, nende toidus on üsna palju geneetiliselt muundatud elemente ja erinevaid säilitusaineid. Ja nad liiguvad varasemast palju vähem.  Ja veel – toimub kunstseemendamine, mis võib tähendada, et vägeva tõupulli ja peatselt poegiva lehma proportsioonid ei pruugi kattuda. Et lehmavasikas on lihtsalt ebanormaalselt suur selle lehma jaoks. Kõige eelneva tõttu on lehmadel poegimine raskem ja libesti aitab.

Me võime öelda, et naise elu on ka muutunud – teistsugune toit, lisahormoonid, antibiootikumid, vähe liikumist. Kuid siin on üks väike vahe – naisel on mõistus. Naisel on mõistus, mis võimaldab kui mitte enne, siis raseduse ajal teha valikuid. Mõistus, mis võimaldab oma keha sünnituseks ette valmistada vastavalt tänapäeva intelligentse naise vajadustele.

Ja olge tähelepanelikud uute „abivahendite“ suhtes, mida ämmaemandad ja arstid teile soovitavad!

Mari Kalkun

27. veebruaril 2013. aastal

Kasutatud kirjandus:

Palmgren, G. (2011). Elu suurim muutus. Imeline teadus 12, 60-62.

Statham, B. (2009). Vaata oma ostukorvi. Tallinn: Sinisukk.

Virapen, J. (2011). Surm – ravimi kõrvaltoime. Tallinn: Sinisukk.

Weiss, H. (2012). Korrumpeerunud meditsiin. Arstid ravimikontsernide käsilastena. Tallinn: Äripäev.

Dianatali koduleheküljed  Internetis http://www.dianatal.eu/estonia/meedikutele.html

Loe e-perekoolis veel:

Miks on vaja tänapäeva haritud naisel sünnituseks põhjalikult valmistuda? Argumendid põhjaliku sünnitusettevalmistuse kasuks.