Me kipume solvuma vahel mitu korda päevas. Psühholoogid seovad solvumise tundega, mis on lähedane vihale, mis on põimunud kurbusega. Tihti oleme solvunud, sest meist ei saada aru, st tegemist on lihtsalt kommunikatsiooni häirega. Tegelikult me oleme ju head, tahame head ja  armastame lähedasi, aga millegipärast seda selget ja kogu maailmale mõistetavat  informatsiooni, mis meie seest ka kosmosesse näha on, just kõige kallimad tihti ei näe. Ja see ongi see Suur solvumine.

Eks mehed ja naised solvuvad ka erinevate asjade peale. Mehed on tundlikud, kui naine seltskonnas mehe üle nalja heidab. Kodus naljatagu palju tahavad. Ka süüdistused, mis väidavad, et mees ei mõista naist või et mees on alati selline st ei ole võimeline muutuma, teevad haiget, sest naine on astunud valdkonda, mis kuulub meestele – mõistus ja arenemisvõime. Meest ei tohi kunagi halvustavalt võrrelda mõne teise mehega, sest siis kaasneb solvumisega ka raevupuhang.
Naiste puhul tuleb tugeva mõjurina mängu hormonaaltsükkel, millele nad kuidagi vastu ei saa ja siis olgu mees nii hea ja pühalik kui üldse võimalik, ikka õnnestub naist millegagi solvata. Näib, et loodus on teinud mehe mälu 3-4 nädalase, st mehele on naise muutumine enne päevi alati üllatus.

Nagu te näete, jään ka antud teema juures vaid mehe-naise suhete juurde. Kõikvõimalikud solvumised tööl või sõprade vahel on sellega võrreldes pisiasi. Miks?
Sest mehe-naise suhetes lisandub määrava jõuna selline tunne nagu armastus. Ja see muudab kvalitatiivselt kogu solvumise teooriat.

Armastus tähendab lisaks sügavale tundele ka suurt Teise austust ja laskmist Teisel olla selline nagu ta on. Olulisim siin ongi see, et armastatakse Teist just sellisena nagu ta on. Ka lapsevanematena me rahuldame oma lapse vajadusi kõige paremini lastes tal tõeliselt olla tema ise. Selleks on küll vajalik, et oleks olemas see Ise või Mina ehk isiksus, kes teab, et ta On.

Paneme nüüd solvumise ja armastuse kokku. Kui ma olen nagu olen ja äkki märkan, et Teine on minu peale solvunud, on järelikult toimunud mingi kommunikatsioonihäire. Ma vabandan ja püüan infot teiste sõnadega ja tegudega selgitada ja üle korrata. Kahjuks on enamasti solvumine loonud blokeeringu infovahetuse süsteemides ning mingi uus selgituse püüd enam kohale ei jõua. Nüüd jõuab protsess teise faasi. Mina (mina all ei pea vaatama autori kõnet iseenesest) solvun, sest tunnen, et pole ju süüdi, mingi väline mõjur tekitas infovahetuses häire ja mina olen valmis hea tahtega seda viga parandama. Selleks korraks on aga infovahetus lõplikult lõppenud.
Sellele järgneb aga veel kolmas ja olulisim faas.

Kolmas faas järgib nüüd raudset loogikat. Kui armastus tähendab seda, et Teist armastatakse sellisena nagu ta on, siis ju ei saa ega tohi kunagi ega kuidagi Teise peale solvuda. Saate ju loogikast aru – solvumine armastatu peale on teoreetiliselt ilmvõimatu sündmus! Loomulikult me saame kõik aru, et teooria ja praktika on eri asjad ja isegi Jumal vahel vihastab ja solvub omade peale. Aga kõige olulisem selles loos on teada teooriat,  ja läbi selle muutuvad kõik meie solvumised ja vihastamised üsna lahjadeks ja mängulisteks. Vahel on just vaja solvumist näidelda, et väljendada oma intiimsemaid soove ja tundeid, mida sõnadega väljendada ei saa.

See oli teooria. Kui aga oleme praktilises solvumise protsessis jõudnud kolmandasse faasi, toimub rollide vahetus ja suuremat solvumist kogeb nüüd see osapool kelle peale algselt solvuti. Sest mis õigusega saab minu kallim minu peale solvuda, kui ta teab, et ma teda armastan ja tahan talle alati kõike parimat?! Kas ta tahab mind muuta? Paremaks? Nagu Naaber näiteks?

Häid solvumisi!

Ülo Liivamägi, 21. mail 2014. aastal

Loe e-perekoolis veel:

Armastusest ja uskumisest. Ülo Liivamägi, 13.11.2013.