Robin Williams on mulle väga kallis näitleja, seetõttu on teade tema surmast mulle valus. Valusamaks tegi teate see, kui kuulsin, et ta sooritas enesetapu peale depressioonivastase ravi alustamist.

Olen tutvunud antidepressantide infolehtedega ja lugenud John Virapeni raamatut „Surm – ravimi kõrvaltoime“. Selle teadmise pealt tekkis mul põhjendatud küsimus – kas mitte antidepressandid ei mõjunud inimesele nii, et ta sooritas enesetapu?

Jagan teiega. Ravimiameti kodulehelt leiab informatsiooni erinevate antidepressantide kohta. Üks osa infost on sageli esitatud järgnevalt:
„Depressioonile on iseloomulik suitsiidioht, mis püsib kuni haiguse remissiooni saabumiseni /…/. Antidepressiivset ravi saavaid patsiente tuleb hoolega jälgida (eriti ravi alguses) kliinilise seisundi halvenemise ja/või suitsidaalsuse (suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine) tekkimise suhtes.“ (Saroten’i infolehest  (13.08.2014)).

Kui võtate lahti ükskõik millise depressiooniravimi infolehe, leiab sellest alati suurel hulgal erinevaid väga ohtlikke kõrvaltoimeid, nende hulgas alati närvisüsteemi puudutav osa ning psühhiaatriline osa. Suitsiidist, suitsidaalsest kalduvusest, suitsiidikatsetest on neis infolehtedes juttu tavatult palju.
Depressiooni üks ohte on suitsiid. Antidepressantide kasutamise üks ohte on suitsiid. See tähendab, et mitte kunagi ei ole võimalik tagantjärgi tõestada, kas tegemist oli inimese vaba tahtega või ravimi soovimatu mõjuga. Ravimifirmadele on selline asjade seis mugav. Alati leidub midagi, miks inimesel oli põhjust end ise ära tappa.

Sissevaate ravimifirmade telgitagustesse pakub John Virapeni raamat „Surm – ravimi kõrvaltoime“, kus on kirjas kogu maailmas väga palju kasutatud antidepressandi Prozac suitsidaalsetest mõjudest ja selle info varjamisest ravimifirma poolt.

Robin Williams oli inimene, kes suutis endas oleva inimeseks olemise valu vormida kunsti. Mitte üheski rollis ei peida ta oma silmi, valu neis silmades. Paljud tema rollid näitavad liikumist erineva valu ja hingest tuleva rõõmu vahel. Kas see oleks võimalik, kui temas ei oleks „normaalsest inimesest“ suuremat tundlikkust nii ühes kui teises suunas? Suur tundlikkus on paljudes inimestes, Robin Williams tegi sellest kõigest meistritöö, mis puudutab miljoneid inimesi.

Iga inimene, kes on saanud millegi loomisest tõelise naudingu, saab aru sellest, et kui meister teeb oma tööd, siis tema suurim hingetoit on looming. Sellest saab ta jõudu elada. Robin Williamsi suitsiidi taandamine võlgadele ning populaarsuse vähenemisele masside seas on labane.
Loomingulisel inimesel on kõrghetkede kõrval ka madalseisud. Madalseisust saab liikuda järgmise kõrghetkeni. Kui me paneme inimese madalseisus tarvitama antidepressante, millel on ülirasked soovimatud mõjud (kõrvaltoimed), on garanteeritud, et tõelist kõrghetke enam ei saabu ning paremal juhul jääb inimene ellu.

Tuletan meelde, et „depressiooni ravi on sümptomaatiline“ (väljavõte ravimi Saroten infolehest). See tähendab, et nii ravimitootjad kui psühhiaatrid teavad, et depressioonist eluks ajaks terveks selliste raviviisidega inimest ei tee. Vastavad ravimid võtavad ära akuutsed depressioonihood või hoiavad inimese nii tuimana, et ta ei reageeri eriti millelegi.
Depressiooni diagnoositakse aga palju ja antidepressante määratakse palju. Paratamatu on, et ilmnevad ka ravimite kõrvaltoimed. Seda ka Eestis.

Oleme e-perekoolis depressiooni võtnud teemaks nii seoses naise sünnitusjärgse ajaga kui rääkides/kirjutades hüperventilatsioonist. Depressioon on väga tõsine seisund. Seda seisundit tunneb inimkond ammu ning selle seisundiga on ajast-aega võideldud.

Kuna Ülle Liivamägi Perekoolis käib töö naistega-meestega vahetult enne sünnitust ning pikalt pärast lapse/laste sündi, näeme naiste-meeste-laste depressiivset seisundit päris palju. Kogemus näitab, et tee depressioonist välja on võimalik. Kuid ilma inimese enda või lapse puhul lapsevanemate soovita teha tõsist tööd ning aktsepteerida tavapärasest erinevaid tegevusi tegelikku tervenemist igal juhul ei toimu.

Mari Kalkun
13. augustil 2014. aasta