Käes on kevad ning sellega koos mitte naadi ja kõrvenõgese söömise aeg, vaid rabarberikiselli ja rabarberikoogi tegemise ning söömise aeg. Ütlen ausalt, et rabarber ei kuulu juba ammu minu lemmikute hulka.

Jaa, lapsena ma armastasin kohutavalt rabarberit ning kõike seda, mis sellest tehtud oli. Kõige paremad olid veel rabarberi puitunud varred, neid oli nii hea trepil istudes lutsutada. Aga lapsena armastasin ka tooreid tikreid ja tooreid sõstraid ning barbarissi lehti (tänapäeval nimetatakse seda küll kukerpuuks, aga meil kodus barbarissiks) ja kui palju kordi sain selleks kõigest kõhuvalu, aga vaatamata kõigele sõin tooreid tikreid ikkagi. Muidugi äärmiselt salaja. Ma ei mäleta, et meie lapsed oleks tahtnud selliseid asju, aga ju siis aeg oli teine. Lihtsalt  midagi nii head kui toored tikrid,  sõstrad, kreegid, ploomid ja kindlasti toored õunapunnid, rääkimata siis veel rabarberist, ei olnud.

Praegu mõtlen, et kuidas ma suutsin seda süüa? Siis aga imestasin iga kord, kui vanaema näiteks ütles, et tikritel veel rohu maitse juures. No mis maitse see on? Nii head on need ju! Aga siis, kasvades välja lapsekingadest, mulle äkki enam ei maitsenud rabarber. Rabarberikompott maasikatega oli lihtsalt jäle. Milleks rikkuda nii häid marju nagu maasikaid ära? Ja kisellid!!! Öäk

Igatahes otsustasin, et kui kunagi saan oma elamise, siis  rabarberit ma oma aeda küll ei taha. On teine vaid tigude sigitaja. Aga ära kunagi ütle, et ei taha, sest siis tahes tahtmata sunnitakse sind seda ikkagi tegema. Nimelt on mu lapsed leidnud, et rabarber on lihtsalt võrratu! (Imelik, kust nad selle küll on võtnud?) Ja niimoodi, kodusele üldsuse sunnile pidin minagi alluma ja istutama meie aeda … rabarberi.

Ja mis kõige hullem, sel aastal poja nõudmisel ostsime rabarberi seemet, et sortimenti suurendada! See aga tähendab, et tema kasvatab seemnest endale uusi rabarberitaimi ning kui see õnnestub, siis tõenäoliselt ka Sternum ujutatakse üle noorte rabarberitaimedega.
Kahjuks on meie rabarber aias väga palju korda juba kohta vahetanud. Ja sellelgi aastal leidis ta endale uue koha. Mina nimelt olin teda surunud ikkagi rohkem aianurka, selles, et ta on tigude sigitaja, olen ikka täielikult veendunud, aga poeg otsustas ta meie aias aukohale tõsta.

On kuidas on, aga nüüd on ta tõesti ”võsast” välja toodud ja peesitab oma täies uhkuses kõikide silme all. Esimesed rabarberikoogid on tehtud ja kisellidki söödud ning mõtlesin, et igaks juhuks annaksin siin ühe vana ja minu arvates päris hea retsepti rabarberikoogi valmistamise kohta. Lastele on see igatahes väga maitsenud.

Kõigepealt põhja taigen

Meil läheb vaja 200-250 grammi toasooja võid, mis tuleb vahustada 1 dl suhkruga. Kui see on mõnusalt vahus, lisa sinna üks muna. (Mune tuleks hoida toas, mitte külmkapis. Vanasti hoiti sahvris, aga nii külm kui praegu külmkpis on, seal küll ei olnud. Igatahes mina eelistan alati muna toas hoida, mitte külmkapis.) Kui need on omavahel kenasti segunenud, lisa 6 dl jahu. Saad mõnusa taignapalli, mille surud-laotad laiali ahjuplaadile. Kui see on valmis, oleneb järgmine samm juba sellest, millist koogipõhja sa tahad. Kas pehmet või natuke muredamat? Igatahes mina olen ahjuplaadi tõstnud koos laialilaotatud taignaga külmkappi natukeseks ajaks tahenema. Ahi läheb sooja ( ütleme 180 kraadi) ja sama ajal koorin rabarberid ning tükeldan need. Kui see on valmis, tõstan ahjuplaadi külmkapist välja, laotan rabarberitükid taignale ning raputan üle suhkru-kaneeli seguga. Olenevalt maitsest läheb suhrut 3-5 dl ja kaneeli 1-2 tl.

Kook läheb eelsoojendatud ahju ning nüüd kiiresti biskviitkatet tegema

Selleks läheb vaja 6-10 muna , 6-10 spl jahu ja 6-10 spl suhkrut. Miks annan sellised erinevused? Nimelt, kui tahad õhukest biskviitkatet, siis kasuta 6 muna, 6spl jahu ja 6spl suhkrut. Meil armastatakse paksu biskviitkatet. Seepärast on 10 muna, 10 spl jahu ja 10 spl suhkrut.
Nagu märkad, siis retsept oleneb munade hulgast. Täpselt nii palju kui palju võtad mune, pead võtma ka jahu ning suhkrut.

Igatahes kook on nüüd ahjus ja asume biskviittaigna juurde.

Kõigepealt vahusta munakollased suhkruga , lisa jahu (hea on jahu sisse sõeluda, siis jääb õhulisem) Ära väga palju klopi, katsu hästi õrnalt munakollasega ”suhelda” ja kauss peab oleme piisavalt suur, et sinna mahuks vahustatud munavalge ka veel ära.  Nüüd vahusta munavalge teises kausis tihedaks vahuks. Kalla munavalge vahustatud munakollasele peale ning, ettevaatlikult alt üles tõstes, sega taigen. Tee seda hästi ettevaatlikult ja minimaalsete tõstekordadega, et mitte munavalget kokku suruda. Selleks ajaks on koogipõhi ahjus juba natukene küpsenud ning nüüd tõstad biskviittaigna, õigemini, laotad biskviittaigna koogipõhjale. See tuleb küllalt kiiresti teha, sest protsessid hakkavad kohe peale. Kohe, kui see valmis, läheb kook uuesti ahju ning nüüd tuleb seda küpsetada mingi 10 minutit või natuke kauem. Igatahes näed, kuidas kate on kenasti kuldseks tõmmanud ja biskviit on valmis.

Kook tuleks nüüd maja jahutada, aga selleni meie pere tavaliselt ei jõua, sest kook süüakse lihtsalt enne ära kui see maha jõuab jahtuda.

Proovige!

Retsept uuesti:

Põhja taigen

  • 200-250 g võid
  • 1dl suhkrut
  • 1 muna
  • 6 dl jahu
  • rabarberid kooritult ja tükeldatult
  • 3-5spl suhkrut
  • 1-2 tl kaneeli

Biskviit

  • 6muna
  • 6spl jahu
  • 6spl suhkrut

Ülle Liivamägi

rabarberikook