Ilmad on olnud juba pikalt soojad ning meie kehad kuumusega harjunud. Samuti on tõenäoliselt välja otsitud mütsid-rätid ning võib-olla isegi pikkade käistega kerged pluusid. Samas kuumad ilmad jätkuvad ja nii võib tekkida teatud tähelepanematus selles osas, mis puudutab päikest.
Kui on soe ilm ja päike paistab, on päikesepiste võimalus jätkuvalt suur.

Kuumarabandusest ma täna pikalt ei kirjuta. Kuumarabanduse puhul on tegemist eelkõige sellega, et keha ei suuda enam ise ennast jahutada. See tähendab, et keha soojusregulatsioon (loe lähemalt siit) on paigast ära. Peamised tekitajad on siin väline soojus ja kehasisene vedelikupuudus (võib tekkida ka näiteks  saunas või ilma õhutuseta autos istudes).

Päikesepiste on see, kui inimene (eelkõige tema pea) on saanud liiga palju päikest (ka näiteks ise varjus viibides, kuid päikesevalgus on siiski olnud pea peal). See tähendab, et aju on soojenenud. Sellel on kogu keha hõlmavad tagajärjed. Üks osa päikesepistest puudutab aju ennast – ajukestad on ärritatud, võib tekkida põletik, turse. Teine osa on see, et ajus asuvad kõik keha toimimist reguleerivad keskused. Ka need lähevad korrast ära. Muutub nii soojusregulatsiooniga toimetulek kui keha happesuse regulatsioon kui palju muud.

Päikesepiste võimalikud sümptomid (erinevatel inimestel erinevad sümptomid) on: minestamine (võib olla esimene sümptom); kehatemperatuuri muutus; peavalu; peapööritus, uimasus; higistamine või higistamise puudumine; punetav, kuum, kuiv nahk või külm nahk; lihasnõrkus või lihaskrambid; iiveldus, oksendamine; kiire pulss, mis võib olla tugev või nõrk; kiire, pindmine hingamine; segasus, desorienteeritus, tuikumine; krambid; teadvusetus.
Sümptomid võivad tekkida ka peale seda kui päike enam peale ei paista (päikeseloojangul).

Kuna keha eneseregulatsioon on paigast ära, ei suuda ta ise ennast taastada ning iga hetkega keha tegelikult hävitab ennast. See tähendab, et päikesepiste on potentsiaalselt eluohtlik.
Eluohtlikku seisundit näitavad sümptomid võivad tekkida esmaselt ehk ilma eelnevate hoiatavate sümptomiteta.

Lastel on eneseregulatsiooni mehhanismid ebaküpsed, seetõttu on päikesepiste oht neil tunduvalt suurem. Eakatel seetõttu, et nende eneseregulatsiooni mehhanismid võivad olla aeglustunud. Rasedatel on koormus kehale tavapärasest suurem, seetõttu on ka nemad riskirühmas. Riskirühmas on  ka ravimeid või alkoholi/uimasteid kasutavad inimesed.

Päikesepiste on seotud ajuga ning kui teadmisi on vähe, ei ole mõtet riskida. See tähendab, et kui lapsel või täiskasvanul on päikesepiste sümptomid, siis on vaja kannatunu toimetada kohe päikesevarju ja kutsuda kiirabi, teadvuseta kannatanud panna stabiilsesse küliliasendisse, vajadusel alustada elustamisega. Kuigi tihti soovitatakse juua anda, siis samas, kui inimesel on iiveldus ja oksendamine, ei saa ta juua.
Emadekooli programmi kuulub ka toimetulek päikesepistega.

Kuna päikesepiste on tõsine asi, on mõistlikum püüda sellest hoiduda.

Esimene soovitus on ilma põhjuseta päikese käes viibimist piirata, teine soovitus on juua iga päev palju vett.

Kui vaadata eesti ja ka teiste rahvaste varasema aja rõivaid, siis kaitset ülekuumenemise eest võeti alati arvesse. Tööd tehti ka suvel kogu keha katvate rõivastega ning peas oli alati midagi. Eesti naised panid oma tanusse pea peale takud või õled. Kindlasti oli selles ka ilu moment, kuid maarahvas on praktiline rahvas ja võib-olla kasvas hoopis tanu välja vajadusest kanda õlgi pea peal? Õled või takud nimelt annavad päikese ja pea vahele lisaruumi ning päikese suur soojus ei saa sedasi peale ligi. Talvel aga tekitavad õled lisaruumi külma ja pea vahele.

Rätikuid on ka alati kantud, kuid reeglina ei ole talurahva rätik olnud ühekordne. Võime võtta näiteks ka sooja maa rahvad, kus kanti turbanit – palju kangast pea kohal. Ja pange tähele! Mida väärtuslikumad ajud, seda võimsam peakate.

Mida siis võiks peas kanda? Midagi, mis pead ei suruks ja mis oleks mitmekordne. Eelistatult hele. Näiteks võib kanda mitmekordset rätikut. Õlgkübar või õlgkaabu on ka hea, sest õhuvahed võimaldavad õhu liikumist. Hingavast materjalist nokamüts on siis hea, kui ta ei pigista. Oluline on ka peakate õigesti pähe panna. Sellest, kuidas õigesti peakatet panna, räägitakse Emadekooli loengus.

Lisaks tuletan titemammadele meelde, et lapse õue varju magama panemisel peab täpselt teadma, kuidas liigub päike ning kas on võimalus, et paari tunni pärast magab laps soojas või lauspäikese käes?

Kokkuvõtteks väike retsept selleks, et vähendada päikesepiste ohtu:

  • tarbi iga päev palju vedelikku (5 liitrit rinda andev naine, teised vaid veidi vähem);
  • kanna päikese käes olles peas midagi, mis ei suru pead, on valge ja piisavalt „kohev“.

Mari Kalkun,

7. augustil 2014. aastal

Kasutatud kirjandus:
http://www.webmd.com/a-to-z-guides/heat-stroke-symptoms-and-treatment

Loe huvi korral rohkem:
Miks on hea, kui laps kannab pidevalt mütsi nii vahetult peale sünnitust kui järgnevatel kuudel? Ülle Liivamägi, Mari Kalkun. 14.11.2012.
Päike. Kas päikest peaks kartma? Ülle Liivamägi. 17.04.2013.
Mida tähele panna, kui sinu laps on jäänud haigeks? Vedelikupuudus väikelapsel. Kaisa Nurmsalu. 14.11.2012.
Mida panna selga, et võimalus jääda haigeks oleks väikseim? 3. lugu. Soojusregulatsioon. Mari Kalkun. 04.06.2014.