Üks organsüsteem, mis inimesel „vabastava hingamise“ harjutusi tehes kahjustada saab, on närvisüsteem, eriti aju, kirjutab dr Kersti Kloch. Kui inimesel endal on muutusi raskem märgata, siis lähedased inimesed saavad muutustest kindlasti aru.

lumeroos

Mitmed aastad tagasi, kui Ülle Liivamägi küsis, mida ma olen õppinud süsihappegaasi rolli kohta inimese organismis, teadsin ma enda arvates päris mitmeid aspekte:

  • peatraumaga haigel põhjustab süsihappegaasi tõus ajuturse süvenemist;
  • paanikahäirega inimesel on õhupuudustunne, ta hingeldab ja seda nimetatakse hüperventilatsiooniks;
  • kui kiiresti sisse-välja hingata, tekib peapööritus ja minestamise tunne, sest inimene on süsihappegaasi välja hinganud.

Aga see oli vaid osa sellest, mida Ülle silmas pidas (väga väike osa). Ma ei saanud aru, mis on see, mis paneb teda muretsema. Miks tekitab muret „vabastava hingamisega“ tegelevate inimestega toimuv? Ma ei teadnud siis veel, et töötava arstina nägin tegelikult vaid mosaiigi tükke ja ei tabanud ära, kui pöördus patsient hüperventilatsioonist tingitud kaebustega. Ja samas ka ei mõistnud, kui inimene tegelebki „vabastava hingamisega“, miks Ülle näeb seda nii ohtlikuna? Tegemist on ju tavaliselt küllalt tervete inimestega ja kui nad natuke hüperventileerivad ei peaks see ju kuigi ohtlik olema?

Hüperventileerimine ja diagnoos hüperventilatsiooni sündroom tundusid ühena tuhandete teiste diagnooside seas.

Pärast mitmekuist intensiivset meditsiiniartiklite läbitöötamist hakkasin vaikselt aimu saama, miks peaksid ärevaks tegema „vabastava hingamisega“ tegelenud ja tegelevad inimesed.

Nüüd, kus tean, et mõneminutiline hüperventilatsiooni provokatsioonitest on inimesele ohtlik, siis mis toimub inimese organismis, kui ta teeb „vabastavat hingamist“? „Vabastav hingamine“ on hüpervenilatsiooni tahtlik esilekutsumine, sellest tulenevate sümptomite eiramine ja süvendamine. Vastupidiselt tavapärasele käitumisele, kui inimesel hakkab paha, siis ta otsib abi ja püüab vältida sarnase situatsiooni kordumist, „vabastava hingamisega“ tegelevat inimest instrueeritakse ohumärke eirama ja enese kahjustamist jätkama.

Kas te teadsite, et

  •  „vabastaval hingamisel“ tehtavad hingamisharjutused toovad kaasa veregaaside muutuse ja seejärel muutused kogu organismis?
  • keha eri süsteemide häiretest tulenevad väga erinevad sümptomid?
  • inimesel tekib sellest sõltuvus (sama tõsine kui narkosõltuvus), millest on väga keeruline terveneda?
  • väljakujunenud krooniliste häirete puhul ei ole inimesel nähtavat hingeldust?
  • need harjutused kahjustavad inimese vaimset tervist.

Üks organsüsteem, mis inimesel „vabastava hingamise“ harjutusi tehes kahjustada saab, on närvisüsteem, eriti aju. Kui inimesel endal on muutusi raskem märgata, siis lähedased inimesed saavad muutustest kindlasti aru.

e-perekooli audioloengute „Hingamine“ 11 osa toovad välja „vabastava hingamise“ toime organismile. Ehk aitab see paremini mõista oma lähedast inimest, kes on teinud „vabastavat hingamist“. Samuti võiks see loengusari aidata otsustamisel inimesi, kes kaaluvad „vabastava hingamise“ seansile minekut.

Kui Ülle Liivamägi on oma töös „vabastava hingamise“ praktiseerimisest tekkinud tervisehäireid näinud juba paljude aastate jooksul, siis mina olen alles nüüd hakanud erakorralises meditsiinis töötades aru saama ja märkama, kui palju hüperventilatsiooni sündroomi esineb ja kui suuri terviserikkeid see inimestele kaasa toob.

Dr Kersti Kloch

Viited audioloengutele leiad siit.