Kui esitada kelneritele küsimus: “Mis on näpitsvõte?”, on neil pilt selge – vaagnalt serveerimise tehnika, üks kelnerite töövõte.

Mis aga seostub lapse arengu ja näpitsvõttega, selles püüamegi selgust saada. Siinkohal toon sisse mõiste haaramine. Juba tited püüdlevad selle poole, et asju lähikaugusest kätte saada – haaramine. Käed on intensiivses tegevuses, isegi tissi võttes.

Haaramise arengus eristatakse selliseid astmeid nagu

  • kämblahaare – eseme hoidmine peopesale toetudes;
  • käärhaare – vastanduvad pöial ja kõik sõrmed;
  • kolmene haare – vastanduvad pöial ja kaks esimest sõrme;
  • pintsetthaare – vastanduvad pöial ja nimetissõrm.

Viimase kohta kasutatakse ka mõistet näpitsvõte, pintsettvõte. Need on ehk kõlavamad.

Teoreetiliselt peaks haaramise areng toimuma nö jämedamalt peenema suunas. Minu meelest toimub nende etappide vahel põimumine. Mõni titt, kes ääri-veeri lusika iseenda suhu suudab suunata, ilmutab vilgast huvi igasugu peenikese kraami (puru, sodi) vastu. Puruvana – nii saab nende kohta vahel öeldud.

Lapse sees on olemas/peaks olema olemas impulss, huvi erinevate tegevuste ja asjade vastu. Lapsevanematena tuleb meil märgata lapsepoolset valmisolekut või selle puudumist ning pakkuda võimalusi, luua tingimusi, juhendada, jälgida. Mida vilunumaks oskused kujunevad, seda väiksemaid/peenemaid töövahendeid peaks lapsele pakkuma.

Näpitsvõte ongi see, mis aitab lapsel väikeste esemetega hästi toime tulla ning seeläbi täiustada sooritust. See on oluline kogu lapse arengule.

Heidi Jürgens

22. oktoobril 2014. aastal