Viimastel aastatel on erinevad perekoolid nimetanud mõnda oma tegevust ettevalmistuseks “aktiivsünnituseks“. Igaüks võib tõesti oma tegevust nimetada/sildistada selliselt nagu soovib. Sõnal “aktiivsünnitus” on oma kindel taust ja tähendus. Igasuguse teenuse, sh sünnituseks ettevalmistuse, pakkuja valib teenusele nimetuse vastavalt äriplaanile. Teenuse ostja/kasutaja peab sellises kontekstis ise teadma, missugust sisu ta tegelikult otsib. Järgnev artikkel tutvustab (aktiiv)sünnituse ajalugu Euroopas, kujunemist Eestis ja mõiste sisu.

Mõiste:

Aktiivsünnitus on loomuliku sünnituse (erinedes meditsiinilisest sünnitusest) erisuund, mille puhul naine on spetsiaalselt sünnituseks valmistunud vastavalt kolmele põhialusele (naine on füüsiliselt aktiivne sünnituse ajal, naine tunneb oma keha anatoomiat ja füsioloogiat, naine tunneb hetkel valitsevaid sünnituse moesuundasid, läbi eelnevate oskab teha valikuid sünnitamise protsessis). Aktiivsünnitus ei välista meditsiinilist sekkumist ja keisrilõiget.

Aktiivsünnituse ajalugu maailmas

1970. aastate lõpul organiseerus Põhja-Londonis grupp naisi, kes nõudsid sünnitusmajade meditsiinitöötajatelt, et naised saaksid kogu sünnituse vältel kasutada endile meelepäraseid asendeid. Liikumise juhiks sai Janet Balaskas, kes valmistas naisi sünnituseks ette algul psühholoogiliselt, hiljem ka kehaliselt jooga põhjal.

Naised, kes Janeti tundides käies olid õppinud oma keha tundma, ei tahtnud enam selili sünnitada. Nad tahtsid liikuda nii sünnituse avanemis- kui ka väljutusperioodil ja ka platsenta väljutuse ajal. 1982. aasta aprillis kirjutas Janet Balaskas „Aktiivsünnituse Manifesti“ („Active Birth Manifesto”), mis oli adresseeritud Inglismaa tervishoiuorganitele. Tekkisid konflikid sünnitusmajade medistiinitöötajatega. Naised tulid koos oma lastega 11. aprillil 1982. aastal tänavale, korraldades „Birthrights Rally“, et nõuda endile õigust käituda sünnitusel nii, nagu neil on mugavam, ja mitte nii, nagu on mugavam arstidel ja ämmaemandatel. Sünnitavad naised ei tahtnud enam olla patsiendi seisuses, haige rollis. Nad mõistsid järsku, et rasedus ei ole haigus, vaid normaalne füsioloogiline seisund.

Sünnitamise ajalugu (aktiivsest naisest passiivse sünnitajani)

Doktor Georg Julius Engelmann kirjeldas 1883. aastal raamatus „Labour Among Primitive Peoples” esimest korda loodusrahvaste poolt kasutatud eri sünnitusasendeid. Naine oli põhiliselt neljas erinevas asendis: a) kükkis, b) põlvili (neljakäpakil), c) poollamavas asendis, d) püsti. Kirjalikke tõendeid oli umbes neljakümnest sünnitusasendist loodusrahvaste juures. Sünnituse juures viibis tihti abistaja, kes toetas naist füüsiliselt ja psüühiliselt.

Ka paleoliitikumiajast pärit inimesi kujutavate kujukeste juures on näha, et muistne naine sünnitas peamiselt püstistes asendites: põlvili, kükakil, seistes, istudes. Siiani ei ole leitud ühtegi täiesti selili lamava sünnitava naise kujukest. Seliliasend on abitu asend, kuid muistne naine ei olnud abitu.

Ajaloos edasi liikudes muutub naine mugavamaks. Ta hakkab sünnitusel kasutama abivahendeid, kuni lõpuks leiutab sünnitustooli, mis püsis ämmaemandate asendamatu abivahendina 1700. aastate keskpaigani.

Sünnitusel seliliasendi kasutuselevõtmise kohta on välja pakutud erinevaid versioone. Tuntuim lugu pärineb Päikesekuningas Louis XIV valitsusajast Prantsusmaal. Kuningal oli armuke Madame de Montespan. Madame pidi kohe-kohe sünnitama. Kuna aga õukonna ämmaemand oli sattunud ebasoosingusse, käskis Louis sünnituse vastu võtta oma ihuarstil, kes oli väga edukalt ravinud Louis’ hemorroide. Kuningas oli väga uudishimulik ja tahtis sünnitust pealt näha. Et Prantsusmaal ei olnud kombeks lasta meestel sünnituse juures viibida, siis korraldas arst asja nii, et kuningas oli kardinate taga ja selleks, et ta sealt paremini näeks, asetati Madame lauale selili. Selline teguviis sai algul suure kriitika osaliseks, aga vaatamata kõigele muutus selili sünnitamine moeks.

Kuna selili sünnitades oli last raskem kätte saada, leiutasid vennad Chamberlenid sünnitustangid.  Moeks sai ka arsti kutsumine sünnitaja juurde (sel ajal olid arstideks vaid mehed). Nii kaotas ämmaemand tasapisi oma õiguse tegutseda sünnitaja abistaja ja lapse vastuvõtjana, temast sai arsti käsutäitja. Et sünnitused muutusid väga valulikeks ja raskestitalutavaiks, võeti kasutusele valuvaigistid ja narkoos. Aktiivsest naisest oli saanud passiivne sünnitaja.

Ajalugu Eestis

1980. aastatel: naisi valmistati sünnituseks ette haiglate juures olevates „emadekoolides“, kus informeeriti naisi, kuidas on vaja sünnituse ajal ja pärast sünnitust käituda, et meditsiinipersonal saaks teostada vajalikke protseduure.

1988. aasta: Ülle ja Ülo Liivamägi esimese poja Mati sünd/surm.

31. jaanuar 1989: avalik arutelu „Loomulik sünnitus, millal ometi?“ koostöös Eesti Rohelise Liikumisega.

1. juuni 1989, lastekaitse päev: Soome aktiivsünnituse ühingu liikmed Tallinnas loenguga „Loomulik ehk aktiivsünnitus“ (ühingu juhataja Malla Korhonen-Rautaparta). Korraldaja Kristiina Rummo.

Augustist 1989: Viimsi tervisekeskuses esimesed sünnituseks ettevalmistujate grupid, juhendaja Ülle Liivamägi, kes oli intensiivselt õppinud Eestis ja Soomes (õpetaja Malla Korhonen-Rautaparta) ning suhtles aktiivselt sünnitusabi meditsiinilise personaliga kogu Eestis.

1990. aasta: loodi MTÜ Aktiivsünnituse Ühing. (Asutajad Tiina Kaitsa, Jana Kima, Ülle Lember, Tiina Liivamägi, Ülle Liivamägi, Kristiina Rummo). Ühing lagunes 1994. aastal liikmete erinevate vaadete tõttu suhtele meditsiiniga.

1990. aastast alates: koostöös sünnitushaiglatega muudatuste sisseviimine riiklikus sünnitusabis, esimesena viis suure hulga muudatusi ellu Põlva Haigla sünnitusosakond (vt dr Liivi Marani kirja 1994. aastast). Aja jooksul ka suured haiglad.

Olulisemad muudatused 1990. aastate alguses Eesti sünnitushaiglates

  • üksi koos haiglapersonaliga sünnitava naise asemel võis sünnituse juures olla ka isa või mõni teine lähedane (peresünnitus);
  • reformvoodis “valutamise” asemel võis naine ringi kõndida ja sobivaid asendeid otsida;
  • kindlalt selili olemise asemel võis naine ise valida väljutusasendid;
  • lapse vahetult pärast sündi emalt äravõtmise (“korrastamise” ja tekki mässimise) asemel pandi laps ema kõhule ja tissi otsa;
  • sünnitusjärgselt lapse ja ema mitmeks päevaks eraldamise asemel jäid ema-laps haiglast lahkumiseni kokku;
  • haiglatuba ei olnud enam vaid steriilsed, kõledad neli seina, vaid hubasem ja soojem.
  • 1991. aastal lõpetati hõbenitraadi (Argentum nitricum) tilgutamine kõigi vastsündinute silmadesse.
  • vähendati/lõpetati klistiiri tegemine enne sünnitust.
  • vähendati/lõpetati häbemekarvade eemaldamine nüri habemenoaga/zhiletiga enne sünnitust.
  • vähenes rutiinsete episiotoomiate (lahkliha lõikus) tegemine.
  • haiglas võis naine jälle kasutada aluspükse.
  • ema/laps said sünnitusmajast välja mitte 5. või 7. päeval, vaid 2.-3. päeval, üksikutel juhtudel juba samal päeval.
  • ei keeratud enam vägivaldselt ära lapse nabavääti.
  • ei sunnitud enam rinda tühjendama peale imetusaega.
  • ei sunnitud enam sõrmeküüsi ära lõikama, sõrmi desinfitseerima, rinnanibusid peitsima briljantrohelisega.

1993. aasta: avati erahaigla Fertilitas, kus pakuti sünnitajale meditsiinilist tuge vastavalt aktiivsünnituse põhimõtetele. Ülle Liivamägi õpingud Inglismaal aktiivsünnituse liikumise juhi Janet Balaskase juures (aktiivsünnituse ettevalmistusse kuulusid ka loodusteraapiad refleksoloogia, aroomteraapia ja homöopaatia).

1994. aasta: ilmus Ülle Liivamägi raamat „Uue elu algus”.

1995. aasta: Ülle Liivamägi Perekooli avamine.

1995.-2000. aastad: aktiivsünnitus oli haritud naiste hulgas väga populaarne.

1997. aasta: loodi MTÜ Aktiivsünnituse Perekeskus (tegutseb siiani).

2000.-2010. aastad: siltide „loomulik sünnitus“ ja „aktiivsünnitus“ ülevõtmine sünnitushaiglate ja erinevate perekoolide poolt, sisu ei pruugi alati vastata sildile.

Aktiivsünnituse kolm põhisammast 21. sajandi alguse Eestis:

”Aktiivsünnitus on sünnituse ajaloos revolutsiooniline mõiste. Sõnade ”aktiivne” ja ”sünnitus” ühendamine on juba oma olemuselt äärmiselt nutikas: aktiivsünnitus tähendab mitmeid asju mitmel erineval teineteist täiendaval tasandil.” (Dr Michel Odent).

Esimene on füüsiline tasand – sünnituse lõpus, kui laps väljutatakse, on emad kas püstises asendis või toetavad ennast millelegi. See tähendab, et naine on füüsiliselt võimeline olema nendes asendites.

Teine on füsioloogiline tasand. Kui naine sünnitab ise, siis tema aju primitiivne toimingutasand on töös. See osa ajust on ühesugune nii inimesel kui kõikidel imetajatel. Sealt erituvad protsessiks vajalikud hormoonid. Selleks et see toimiks ja naine suudaks iseseisvalt sünnitada, on vaja väga põhjalikku ettevalmistust inimese füsioloogia sünnitust puudutavast osast.

Kolmas tasand on ühiskonna suhtumine sünnitusse. On vaja mõista süsteeme, neid mitte ignoreerida. Eestis on sünnitushaiglad, seega kõik rasedad on ühiskonna mõttes haiged. Kui sellest aru saada, on võimalik sünnitada ilma liigse pingeta sünnitaja ja haigla personali vahel.

Aktiivsünnitus ei välista meditsiinilist vahelesegamist. Keisrilõige saab olla aktiivsünnituse lahend, kui see on ainus võimalik viis laps siia maailma saada.

Mari Kalkun, Ülle Liivamägi

11. septembril 2013. aastal

Kasutatud kirjandus:

Liivamägi, Ü. (2002). Loomulik ehk aktiivsünnitus. Tallinn: Rebellis.

Loe e-perekoolis veel:

Rasedus ja sünnitus

Ülle Liivamägi kommentaar filmile “40+2”.

Avalik kiri dr Ivo Saarmale

Ülle Liivamägi: „Selle aasta 31. jaanuaril saab 24 aastat“

Dr Liivi Marani kiri muudatuste kohta Põlva Haiglas 1990. aastate alguses

Naised, sünnitage!

Naised, sünnitage! 2