Kui süveneda D-vitamiini puudutavasse kirjandusse, kohtame me väga vastukäivat informatsiooni. Kui nö D-vitamiini näol ei oleks tegemist inimkehas olulisi muutusi tekitava ühendiga ja kui D-vitamiini lisatarvitamine inimeste poolt ei oleks nii suur, võiks selle kõige üle isegi naerda.

Artikkel valmis tänu Sternum Koolituse õpetajate ja õpilaste 2016. aasta suvisele tööle.

Mis on D-vitamiin?

Järgnevalt kasutusele tulevate mõistete seletused vastavalt Meditsiinisõnastikule leiab artikli lõpust.

Toidulisandil “D-vitamiin” puudub ravimi infoleht. Teame vaid niipalju, et poest ostetava D3-vitamiini toimeaine on kolekaltsiferool. See on niisiis aine, keemiline ühend, mis jõuab suukaudselt inimorganismi, kui inimene tarbib toidulisandit. Mis saab edasi?

D-vitamiini teekond inimkehas

Suukaudselt sisse võetuna jõuab D-vitamiin (kolekaltsiferool või ka ergokaltsiferool) üsna kiiresti peensoolde. Peensoolest liigub kolekatsiferool maksa. Maks muundab kohe kolekaltsiferooli inimkehale vastuvõetavale kujule, sellest saab nüüd kaltsidiool. Kaltsidiool on aine, mis läheb kohe verre, kus ta siis ringleb (on vereplasma koostises), kuni ta kas nö ladustatakse või muudetakse neerudes järgmiseks ühendiks. Uue ühendi nimi on kaltsitriool. See ühend on hormoon, st ta otseselt muudab organismi toimimist.

Tekib küsimus, mis ajahetkel on meil valmis see hormoon, mis käivitab organismis muutused? Siin on mitu vastust.

Kui D-vitamiini saadakse loomulikul teel, st päikesevalgusest või (tehnoloogiliste lisanditeta) toidust, siis on vastus, et teatul (kindlasti väga vähesel) hulgal toodavad neerud seda hormooni inimkehas kogu aeg.

Teine vastus puudutab seisundit, kui D-vitamiini saadakse toidulisandina kas siis otse sisse võetuna või toitudesse lisatuna. Sellisel juhul on keha olukorras, kus ta ise ei kontrolli enam kaltsidiooli ja kaltsitriooli koguseid. Selles seisundis, meile teadaolevalt, hakkab hormoonina toimima ka kaltsidiool (nö eelaste), lisaks tugevnevad ka kaltsitriooli reaktsioonid (EC 2002: 8).

Kaltsitriool on hormoon, järelikult on normaalseks elutegevuseks vaja teda vähe. Kuidas keha toimib, kui seda ühendit saab palju?

Inimesel on meile teadaolevalt D-vitamiini liigsuse eest vaid üks kaitse: naha pruun värvus. Naha värvuse ehk pigmentatsiooni muutmise kaudu reguleerib keha D3-vitamiini ja sellest saadava hormooni hulka. Kui hormooni ja selleks vajalikku eelastet (kaltsidiooli) on juba küllalt palju, muutub nahk pruuniks. Pruun nahk on keha ainus kaitse, et D3-vitamiini ei tekiks organismi liiga palju. Maailma päikeseküllasemates piirkondades on inimestel loomupäraselt tumedam nahavärv, et nad ei saaks liiga palju kolekaltsiferooli ehk D3-vitamiini. Ka põhjamaades nagu Eesti muutub inimese nahk pruuniks, et kaitsta teda liigse kolekaltsiferooli eest, sügise-talve saabudes muutub nahk jälle heledamaks, et piisavad annused kätte saada.

Suukaudsel tarvitamisel muudab maks kolekaltsiferooli kohe kaltsidiooliks ning käivituvad ka hormooni kaltsitriool tootmise ja kasutamise mehhanismid. See tähendab, et suukaudsel manustamisel, kui tegu ei ole loomuliku toiduga, on inimesel oht, et ta tarvitab liiga palju D-vitamiini.

Miks on inimkehal vaja kaltsitriooli?

Inimestele teaduslikult praegu teadaolevalt on kaltsitriooli biotoimed peamiselt:

  • osaleb kaltsiumi (Ca) ja fosfori (P) ainevahetuse regulatsioonis, järelikult mõjutab otseselt vere ja luukoe seisundit;
  • on vajalik vere hüübimiseks;
  • on vajalik lihastöö toimimiseks;
  • sellest sõltub närvikoe talitlus;
  • mõjutab insuliinitootmist;
  • sellest sõltub keha immuunfunktsioon;
  • mõjutab rakkude eluprotsessi.

Selle loetelu igasse üksikusse punkti süvenemine viib meid kiiresti arusaamisele, et kui kaltsitriooli ei ole, on inimkeha toimimine väga häiritud. Sellele loetelule toetuvadki D-vitamiini kui toidulisandi soovitajad.

Küsime nüüd, mis juhtub, kui kaltsitriooli on kehas liiga palju?

Erinevad allikad annavad D-vitamiini liigsuse sümptomeid ehk toksikoloogiat erinevalt, siinkohal toetun kahele usaldusväärsele allikale:

  • Tartu Ülikoolis kasutatavele meditsiinilise biokeemia õpikule (Zilmer jt 2015);
  • Euroopa Komisjoni teadusliku toidukomitee analüüsile “Opinion of the Scientific Committee on Food on the Tolerable Upper Intake Level of Vitamin D” (vabas tõlkes: Teadusliku toidukomitee arvamus D-vitamiini lubatud sissevõtmise ülempiirist” (EC 2002).
  1. Hüperkaltseemia (vere liigne kaltsiumisisaldus): organismi põhiline praegu teadaolev probleem seoses liigse D-vitamiiniga on selles, et kehasse koguneb liiga palju kaltsiumi (Ca). Sellest tulenevad järgnevalt loetletud probleemid. (Tänaseni on vähe otsitud seoseid fosfori (P) regulatsiooni häiretega).
  2. Hüperkaltsiuuria (kaltsiumirohkus uriinis): inimese neerude ülesanne on reguleerida kaltsiumi kogust organismis. Kui uriinis on liiga palju kaltsiumi näitab see meile, et kogu kehas on kaltsiumi liiga palju.
  3. Polüuuria (uriini ööpäevane kogus on suurenenud) viitab sellele, et organism püüab liigsest kaltsiumist vabaneda rohkelt uriini tekitades. See viib omakorda vajadusele palju juua (polüdipsia ehk liigjanusus) ning (vaatamata joomisele) ka vedelikupuuduseni, mis on samuti D-vitamiini mürgistusnäht.
  4. Proteinuuria: uriinis on valk, mis näitab meile, et neerude tegevus on väga tugevalt häiritud, tegemist on tõsise neerukahjustusega, mis enamasti ei anna endast märku otsese valuga.
  5. Neerude puudulikkus kaltsinoosi (lubjastumise) tõttu. See on tõsine ja eluaegne haigus, mis tuuakse alati D-vitamiini mürgistusnähuna välja. Samas neeruprobleemide puhul tavaliselt seost D-vitamiini tarvitamisega ei uurita.
  6. Iiveldamine, oksendamine, kõhulahtisus, lihaste nõrkus: sümptomid, mis viitavad keha mürgistusseisundile.
  7. Kaltsiumi akumuleerumine pehmetesse kudedesse (veresoonte seinad, neerud, kuseteed, kopsud, süda, lihased ja kõõlused): kuna veresoonte kõvastumise tõttu ei toimu enam normaalset ainevahetust, muutuvad organid tasapisi teovõimetuks. See on haigestumine, mis ei anna endast märku kohe. Kui sümptomid saavad ilmseks, ei ole aga enam võimalik seda protsessi pidurdada ning inimese funktsioneerimine ühel hetkel lõpeb. Sümptomid, mis võivad eelneda tõsisematele seisunditele lisaks eelnevalt mainitutele, on:
    1. hingamisraskused
    2. nõrkus, väsimus, kurnatus
    3. kõrge vererõhk
    4. kõhukinnisus
    5. kaalukaotus
    6. segasusseisundeid, ärrituvus
  8. Klassikaliselt mainitakse D-vitamiini mürgistusseisundina ka laste pidevat palavikku, kasvupeetust ning võimalikku teratogeenset mõju (loote kasvupeetus, aordi stenoos jne).

Lõpetuseks soovitan meelde tuletada klassikalist teavet D-vitamiini kohta:

D-vitamiin on õigupoolest hormoon, kuid ajaloolistel põhjustel nimetatakse seda vitamiiniks. /…/ Annustamisel tuleb arvestada, et D-vitamiin on rasvlahustuv aine, mis võib liigselt organismi koguneda ja tekitada raske mürgistuse.” (Niensted 2005: 396-397).

Mida peaks sellest järeldama?

Meile selgitatakse pidevalt, et meie ja meie laste kehad ei ela normaaltingimustes ja seetõttu ei saa me kätte seda, teist ja kolmandat eluks vajalikku. Mille põhjal me usume, et me ei ela normaaltingimustes?  Kas see on ikka piisav põhjendus, et valida välja üks keha olulisi toiminguid reguleeriv aine (kolekaltsiferool) ja seda manustada?

Inimestena me teame, et selline lisamanustamine on alati ohtlik.

Mari Kalkun

Mõistete seletused Meditsiinisõnastikus:

  • D-vitamiin ühine nimetus steroidse struktuuriga vitamiinide kohta, mis parandavad kaltsiumi ja fosfori imendumist soolest, osalevad luustiku moodustumisel ja väldivad rahhiiti
  • D2-vitamiin, vt ergokaltsiferool, ergosteroolist ultraviolettkiirguse toimel tekkiv, rahhiidi profülaktikas kasutatav aine, (ergosterool – (pr ergot tungaltera + kr stear rasv) steroolide hulka kuuluv kolesterooli reduktsiooniprodukt.
  • D3-vitamiin, vt kolekatlsiferool, mh võis, kanamunades ja kalas esinev D-vitamiin, mida moodustub ka nahas ultraviolettkiirte toimel 7-dehüdrokolesteroolist
  • kaltsidiool, 25-hüdroksükolekaltsiferool, aktiivse D-vitamiini provitamiin, mis moodustab maksas kolekaltsiferoolist
  • kaltsitriool, 1,25-dihüdroksükolekaltsiferool, D3-vitamiini ehk kolekaltsiferooli bioloogiliselt toimiv ainevahetusprodukt, mis sünteesitakse neerudes kaltsidioolist

Kasutatud allikad:

  • Nienstedt, W., Hänninen, O., Arstila, A. Björkquist, S-E., (2005). Inimese füsioloogia ja anatoomia. Tallinn: Medicina.
  • Nienstedt, W., (peatoim.) (2004). Meditsiinisõnastik. Tallinn: Medicina.
  • European Commission, Scientific Committee on Food (2002). Opinion of the Scientific Committee on Food on the Tolerable Upper Intake Level of Vitamin D. http://ec.europa.eu/food/fs/sc/scf/out194_en.pdf
  • Zilmer, M., Rehema, A., Soomets, U., Zilmer, K. (2015). Inimkeha põhilised biomolekulid (meditsiiniliselt tähtsamad ülesanded). Inimorganismi metabolism (biokemism ja kliinilised aspektid). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.