Teele Orgse , kes oma magistritöös  „Patsiendi ohutus kui teadvustamata probleem Eesti tervishoiupoliitikas“ on toonud välja asjaolu, et Eestis puuduvad patsiendi ohutuse alane strateegia ja meetmed, sõnastas töö ühe eesmärgina soovi tõsta esile ja algatada diskussioon patsiendi ohutuse teemal. Tänaseks on esialgne diskussioon vaibunud, ilma sisuliste muutusteta. Järgevalt arutleb Kaisa Nurmsalu, miks ei huvita Eesti inimesi patsiendi ohutus, kuigi põhjust oleks kindlasti?

Minu jaoks näitab arsti soov mõelda sisukalt patsiendi ohutuse temaatikal ja selle teema aktuaalsuse mõistmine tema professionaalsust ja tõelist soovi teha oma tööd võimalikult hästi. Väga suuri küsimusi tekitab, miks tervishoiusüsteem tervikuna ja ka mõni arst personaalselt ei ole huvitatud patsiendi ohutusega seonduvate meetmete rakendamisest? Patsiendi ohutuse süsteemi olemasolu puhul ei ole ju küsimus mitte süüdlaste otsimisel, vaid vigade vältimises. Kas keegi julgeb väita, et arstide hulgas ei eksisteeri lohakust, ebaprofessionaalsust, nemad ei tee töös vigu (nagu iga teise eriala töötajad)? Kas Eestis ei eksisteeri süsteemi toimimise tõttu patsientidele lisakannatuste tekitamist?

Tulen nüüd oma lugude pealkirja juurde, et patsiendi ohutuse teema on tundlik teema. Me teame nüüd, mida ütleb läbiviidud uurimus patsiendi ohutuse hetkeolukorra kohta Eestis. Kogemuslikult lisaksin siia, et teema tundlikkus on tajutav läbi selle, et ka patsiendina ei ole võimalik sellel teemal eriti rääkida. Küsiv, aru saada sooviv patsient on ebamugav patsient. Hea patsient on „mitte sõna võttev patsient“, kes laseb diplomeeritud spetsialistil oma tööd teha. Ikka üsna vähe on vaja selleks, et patsiendina saada endale külge sildid – „ei usalda“, „ei tunnusta meie tööd“, „ei lase tööd teha“, „ebamugav“, „ei allu korraldustele“ jne. „Arsti jutus ei kahelda!“ „Teil ei ole selle informatsiooniga mitte midagi teha“, „Te ei saa ju aru, mis siin kirjas on“ jne. „Minge siis mujale ravi saama, kui teile siin ei meeldi!“ Soovimata liigselt süveneda meditsiinitöötaja hingeellu, vaid keskenduda oma lapse tervenemisse, küsiksin – millest me üldse räägime, millise ühiskonnakorralduse ajal me elame? Miks on see teema nii tundlik, et automaatselt on vaja asuda kaitsepositsioonile? Emana teeb mulle haiget ka see, et see mentaliteet on valdav ka tervishoiusüsteemiga mitteseotud tavaliste inimeste puhul, kes ise igal järgmisel hetkel võivad patsiendiks saada.

Orgse magistritöös väidavad eksperdid, et Eestis ei ole huvigruppi, kes antud teemaga tegeleks ja et meie tervishoiusüsteem ja ühiskond ei ole veel selle teema tõstatamiseks valmis. Mida see siis õigupoolest tähendab? Milleks me siis õigupoolest valmis ei ole?

Teele Orgse toob oma töös paralleeli lennuohutusega ja sealsete turvameetmetega. Mina tooksin siia juurde paralleeli toiduohutusega, mis on riiklikul tasandil väga põhjalikult kontrollitud valdkond, samamoodi meedias laialt kajastamist leidnud teema. Väidan, et toidukauba sihtgrupp on täpselt sama, mis tervishoiuteenuse puhul. Miks siis selle valdkonna ohutust on vaja põhjalikult kontrollida ja miks me selleks siis oleme valmis olnud ja on olemas ka huvigrupp asja vedamas?

Ma usun, et küsimus on usaldamises. Toiduainetetootjaid me pimesi ei usalda, neid on vaja kontrollida. Tervishoiusüsteemi osas meil usaldusprobleemi ei eksisteeri. Aga mis selle „usalduse“ taga tegelikult on – kas tõesti süsteemi eksimatus ja probleemi puudumine? Või meie laiskus, teadmatus, võimaliku probleemi mitte tajumine, julguse puudumine?

Minus on tõsine küsimus, et mis peab selleks siis juhtuma, et asjad patsiendi ohutuse vallas sisuliselt liikuma hakkaksid? Sest juhtunud on tegelikult juba väga palju. Kas tõesti peab igaühte see teema isiklikult puudutama väga valusalt selleks, et me probleemi tõsidust mõistaks?

Kui tervishoiusüsteem ja ühiskond ei ole veel patsiendi ohutuse teema tõstatamiseks valmis, siis mina emana olen küll. Ma ei ole valmis hoopis selleks, et mu laps peab võib-olla veel rohkem kannatama. Mis võimalused mul siis on? Tavaliselt öeldakse selliste sõnavõttude peale, et mida sa niisama kritiseerid, mine, võta midagi ette ja muuda siis süsteemi. Ütlen siis ka seda, et minu roll ei ole minna poliitikasse maailma muutma. Minu roll on oma lapsed üles kasvatada ja tagada neile võimalikult suur heaolu ja hakkamasaamine. Minu ainus võimalus emana on teha kõike seda „tülikat“, mida eespool ütlesin, ehk olla teadlik lapsevanem ja teadlik patsient.

Viide Teele Orgse magistritööle: http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/3942/1/Orgse%202010.pdf

Kaisa Nurmsalu www.nurmsalu.ee

8. mail 2013. aastal

Loe e-perekoolis veel:

Miks on “patsiendi ohutus” Eestis nii tundlik teema? 1. lugu

Patsiendi õigused on asjatundlikule patsiendile