Nagu me kõik teame, on homöopaatia Eestis uus tervise trend. Ka arstid juba soovitavad seda. Teadmisi ei ole vaja ja soovitusi jagatakse nagu kokaraamatus! (Vabandan tõeliste tippkokkade ees, teid ma ei mõelnud.) Räägitakse raviviisist, mis on täiesti ohutu! Kas tõesti – ravi ja ohutu!?

Esimest korda puutusin homöopaatiaga kokku 1982. aastal. (Eelmisel sajandil!) Sõbranna läks Leningradi (tookord nimetati seda linna siis niimoodi) homöopaadi juurde ja tõi meile ka väikeseid valgeid terakesi vastavalt meie haigustele (!???!! …) Minagi sain 2 purgikest ja juhendiks, et kui nohu hakkab, siis võta iga kahe tunni tagant. Olin siis 20aastane. Mäletan, kuidas kahte väikest kahtlast purgikest sõrmede vahel keerutasin, endal nina kinni, kurk valus, väga s… olek ja võitlesin endaga, kas võtta või siis mitte. (To be or not to be? Hamlet. Shakespeare.)
Pika kaalumise ja vaagimise peale siiski ei võtnud ja jätsin kahtlase purgi lauasahtlisse. Selle asemel vaatasin, et käepärast oleks järjekordne punt tatikaltse (Siis olid taskurätid riidest ja kui nohu oli suur, läks käiku nn pool voodilina. Pärast oli küll natuke paha neid pesta, sest ega see tatt ju materialiseerus pesemise käigus pesuvette uuesti. Vesi muutis siis seeläbi ka oma konsistentsi ning kätega seal sees solberdada polnud just eriti mõnus. Aga mõeldes positiivselt (vahepeal muidugi öökimisliigutusi tehes ning püüdes pesuvett mitte millegi muuga rohkem rikastada) said tatikaltsud pestud ning pandud ootama järgmist immuunsüsteemi langust). Ninaalune punane, katkine, aga õnnelik, et õige valiku tegin. Sinna nad jäid järgmise haiguseni, kus kordus samasugune võitlus enda sees. Igatahes lõpuks peale mitmeid aastaid enesepiinamisi valasin ühel otsustaval hetkel purgid WC-potist alla ja süda jäi rahule, sest võidelda enam polnud vaja.

Samal ajal huvitas mind loomulikult, et mis asi see ikka on, see homöopaatia. Ja lõpuks sain teada, et tegemist on tõelise Ravikunstiga. Kuna olin ikkagi muusik, lõin endale ka pildi, et sellise alaga saab tegeleda vaid väga kogenud ja erudeeritud meesterahvas. Ehk siis homöopaatia on vanade, tarkade meeste ala.
Muideks, selline arvamine püsis mul väga kaua. Arvan, et see väljakujundatud arvamus on mind paljuski aidanud.

Kui 90ndatel minu refleksoloogia õpetaja, kes oli ka homöopaat ja ääretult kogenud, elutark, vanem meesterahvas, sundis mind homöopaatiat õppima, siis punnisin talle kõigest jõust vastu: ”Ei! Ma ei vääri seda, see on liiga üllas, võimas. Ma olen naine, ema, see pole minusuguse jaoks, need on ikkagi erilised inimesed, kes seda võivad õppida.” (Praegu kirjutan ja mõtlen kõigi nende peale, kes ennast homöopaadiks nimetavad.) Igatahes sundis ta mind jõumeetodil seda õppima. Olen talle selle eest ääretult tänulik. Praeguseks on sellest möödas 20 aastat.

Praktiseerides homöopaadina ja töötades läbi hulgaliselt välismaist kirjandust olen saanud aru, kuidas homöopaatiat lagastatakse, kuidas sellel trambitakse ja oma poriseid jalgu pühitakse. Ja siis ennast loorberipärgadega ehitakse. See on äärmiselt valus. Kahjuks on sama tendents ka Eestis. Mul on häbi! Ääretult häbi, sest sellel, mida pakutakse, pole tõelise homöopaatiaga mitte midagi ühist. See pole kunst, vaid sopakas! Aga, tänu Jumalale, on siiski maailmas järel ka neid, kes austavad seda kõike, mida Hahnemann on meile avanud. Nad on jäänud algallika juurde. Need inimesed võtavad vastu iga teadmise killukese, mille saavad oma tööd tehes, järgides vanameistri juhiseid. Nad on tänulikud selle eest. Lugedes selliste inimeste kirjutisi/artikleid tunned, kuidas Hahnemanni ülesehitatud kunst elab edasi!

Miks ma seda kirjutan? ? ?

Räägime homöopaatia ohtudest

Esitan mõned väited ja küsimused, millele Teie, kallid lugejad, vastake ise, iseseisvalt ja vaadake, kuhu te oma mõtetes välja jõuate.

Esiteks.
Väide: Homöopaatia abiga on võimalik aidata väga raskes seisundis haigeid.
Küsimus: Kuidas on võimalik, et selline võimas raviviis ei oma kõrvalmõjusid, kui teda valesti kasutada? (Kirjutan meelega kõrvalmõjusid, mitte kõrvaltoimeid.) Mis on siis see, mis ravib?

Teiseks.
Väide: Homöopaatia on ohutu, vale tera ei mõju. (”Kui terake läheb mööda, otsin järgmise, mis klapib paremini ja teen seda nii kaua kuni saan ”pihta.””)

Igaks juhuks tuletan meelde, et homöopaatiliste raviainete haiguspildid, mis on koondatud Materia Medicasse, on saadud läbi raviainekatsetuste tervetele inimestele. St kui tervele inimesele on antud ühte konkreetset homöopaatilist ainet, on ta saanud kindlasti mingeid haigussümptomeid.

Küsimus: Kuidas homöopaatiline raviaine, mis tervele inimesele tekitab haigussümptome, ei tee haigele mitte midagi? Mismoodi see on võimalik?
Selliseid väiteid/küsimusi võib päris paljusid ja erinevaid esitada. Mõelge natukenegi! Ainult natukene. Palju pole vaja! Mõelge sellele meeletule vastutusele, mis peaks olema igas homöopaadis, aga ka igas inimeses, kes teisele konkreetset homöopaatilist ainet soovitab.

Lõpetuseks, tegelikult alustuseks, sest eelnev oli vaid väike sissejuhatus, annan lihtsustatud kokkuvõtte Hahnemanni ”Organon der Heilkunst” 6. väljaandest, paragrahvidest 275 ja 276:

Ravimi sobivus antud haigusjuhtumis ei seisne mitte ainult tema homöopaatiliselt õiges valikus, vaid ka annuse õiges suuruses, õigemini – väiksuses.
Kui antakse liiga suur annus haigusele täiesti sarnase toimega raviainet, siis kahjustab raviaine just inimese organismi neid osi, mis on loomuliku haiguse tõttu juba nagunii kõige nõrgemad.

Homöopaatiliselt sobiv raviaine, mida antakse liiga suurtes annustes kahjustab seda enam, mida sobivam ta on ja mida kõrgem on potents. Ta kahjustab rohkem kui ükskõik milline mittesobiv ravim.
Kahju, mis tekitatakse, on väga suur, eriti, kui antakse suuri annuseid sagedasti. Inimene võib kas sattuda eluohtlikku seisundisse või muutub (nüüdseks kunstlikult tekitatud) haigus selliseks, mida on väga raske ravida.
Hahnemanni allmärkus:  ei ole olemas homöopaatilist vasturavi vaevustele, mis on tekitatud haiguse ajal homöopaatiliste raviainete üleannustamisest.

Hahnemann tegi kogu oma elu tööd selle nimel, et viia annustus miinimumini. Põhjuseks olid esmasreaktsioonid. (Homöopaatias on oma keel, kus on omad väljendid, sõnad, mis tähedavad terveid lehekülgi seletusi. Näiteks sellised terminid nagu esmas- ja järelreaktsioon. Tavaliselt läheb mul vähemalt kaks päeva, et õpilastele seletada nende kahe sõna tähendust homöopaatias.  Seepärast pole seda kõike siin võimalik lahti kirjutada, küll aga ütlen, et Hahnemann nägi kogu oma praksise vältel vaeva, et viia miinimumini esmasreaktsioon (vist on keeruline jutt, aga professionaalne homöopaat peab mõistma, mida ma ütlesin)).

Annused, mida kasutan homöopaatias

Kuiva tera kasutan väga harva ja ainult madalat potentsi (st C12), ja ainult akuutse seisundi korral. Ja mitte kunagi üle ühe tera korraga ja mitte kunagi ei korda ma sama potentsi.
Oma töös kasutan ma vesilahuseid. Vesilahus tähendab ühte tera klaasis vees. Sellest lahusest palun teha kodus järgnevad lahjendused, millest võetakse võib-olla ainult üks tilk.
Ja sellise ülisuure lahjenduse juures hoiatan ma patsiente iga kord ja iga kõne ajal: ”Ole ettevaatlik, pane väga täpselt tähele, kas on üle- või aladoos. Kui võtad liiga vähe, pole hullu, alati saad natuke juurde võtta.” Doosid on tõesti üliväikesed ja mõne raskema haigusjuhtumi puhul ma ei lubagi ainet anda, vaid käsin selle panna haigevoodi peatsisse. Tundub müstikana! Ei ole. See on kunst,see on elu.
Elu on kunst!

Veel üks asi. Mina ei oska ravida neid inimesi, kes on endale või oma lapsele juba räige üledoosi tekitanud. Nagu võite ka ise Organoni paragrahvi 276 allmärkusest, kirjutab Hahnemann, et selliste haigete homöopaatiaga ravimine ei ole mõeldav.

Järgnevalt üks lugu praksisest. Palusin, et mõlemad osapooled kirjutaksid omapoolse loo. Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Kaunist Kuud ja Jupiteri teile kõigile! Ja ärge Linnuteed unustage! Aga paha ei teeks ka mõni piisk Merkuriust ja mõnusat Marssi! Aga Veenusega olge ettevaatlik!

Ülle Liivamägi