Samuel Hahnemann oli enne homöopaatia reeglite sõnastamist kirjutav arst-praktik. Tema sulest ilmus 18.-19. sajandi vahetuse Saksamaal palju tervisealaseid kirjutisi. Nii teaduslikke kui üldrahvalikke. Kuna ta valdas mitmeid võõrkeeli ja töötas ka meditsiinikirjanduse tõlkijana, siis oli tal erakordselt hea ülevaade värskeimast meditsiinikirjandusest ja selliselt kogu Euroopa teooriatest haiguste ja nende ravi kohta.

Oleme harjunud „silmi pööritama“ selle peale, et süüfilist raviti elavhõbedavannis ning põhiline ravivahend 18.-19. sajandil oli aadrilaskmine. Kui palju me mõtleme aga selle peale, et see, kuidas 21. sajandi alguses ravitakse, tundub absurdne 100 aasta pärast?

Loeme, mida kirjutas Hahnemann aastal 1842, lihtsustatud ja vabas tõlkes:

Kogu olemasolu aja on inimesed olnud vastuvõtlikud, kas üksikult või kollektiivselt, füüsiliste või moraalsete tekitajate poolt põhjustatud haigustele. … Alates Hippokratese järgsest ajast (st kahe ja poole tuhande aasta jooksul) on inimkonna järjest mitmekesisemaks muutuvate haigustega töötanud inimesed, kes on üritanud leida abi mõistuse ja oletuste teel, olles aga lasknud ennast oma edevusest eksiteele viia. Erinevad mõtlejad on tootnud lugematult palju erinevaid nägemusi haiguste loomusest ja nende ravimisest. Neid teoreetilisi väljamõeldisi nimetati süsteemideks (koolkondadeks), millest igaüks oli vastuolus iseenda ja teistega. … Alati sündis uusi täiesti vastakaid süsteeme, mis seljatasid eelmise ja lõid endale lühikeseks ajaks kuulsuse. Aga nendest ei ole mitte kellelegi olnud abi selleks, et parandada ravitöö tulemusi. (Hahnemann 2006: 1-2).

Lihtsustan siinkohal veelgi Hahnemanni öeldut. Teadmised, mis ühel hetkel tunduvad kindlad ja ainuõiged, osutuvad teisel hetkel alusetuks ja lausa valeks. Asemele tulevad uued teooriad ja ravisoovitused, Hahnemanni sõnul „süsteemid“. Inimeste haiguste ja nende ravi osas võime olulisi muutusi tähele panna kõigest paari aastakümne jooksul. Ja ometigi on meid saatmas pidev usk, et see, mida me nüüd teame, on kõige õigem ja parem. Samas, „süsteemid“ küll muutuvad, kuid tõelist tervenemist näeme järjest vähem ja vähem.

Leiame selle kohta hulgaliselt näiteid ka kõige lähemast ajast, nii tavameditsiinist kui nö alternatiivmeditsiinist ja toitumisnõustamisest, mis on sageli kahe valdkonna vahepealne ala.

Eraldi saame kõigi kolme suuna puhul veel täheldada kahte erinevat lähenemist:

  • pakutakse välja üks pea kõikide diagnooside puhul toimiv raviskeem või siis mõni (ime)vahend;
  • rõhutatakse individuaalset lähenemist (personaalmeditsiin tavameditsiinis ja holistiline lähenemine alternatiivmeditsiinis).

Üks toimiv raviskeem

Tavameditsiinis on näiteks üks suur valdkond „valu“. Valuvaigistite toimeainete loetelu on järgmine: paratsetamool, atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen, ketoprofeen, deksketoprofeen, diklofenak, naprokseen. Raviteooria on järgmine: „Tänapäeval valitseb seisukoht, et valu kannatama ei pea. Olenevalt selle tugevusest on soovitatav manustada valuvaigisteid nn valuredelit järgides.“ (Teder 2015) Kus on siin individuaalsus? Vaatame ravivahendeid lähemalt.

  • Kui rääkida näiteks aspiriinist (atsetüülsalitsüülhape), siis seda kasutati 20. sajandi teisel poolel isegi Eestis tonnide kaupa. Nüüd aga võime lugeda: „Valu ja palaviku korral ei ole aspiriin juba pikka aega esmane valik eelkõige oma paljude kõrvaltoimete tõttu. Lisaks on aspiriini kasutamine lastel keelatud.“ (Rudi 2014).
  • Soovitan nüüd pöörata tähelepanu teise „kuulsa“ „valuvaigisti/palavikualandaja“ – paratsetamooli kasutamise soovitustele viimasel ajal. Pealkirjad alates aastast 2015: „Palaviku alandamine paratsetamooliga ei muuda raskete haigete prognoosi“; „Uus uuring: paratsetamoolist selja- ja liigesevalude leevendamisel abi pole“; „Rootsis keelatakse valu vaigistavate tablettide müük poodides ja bensiinijaamades.“
    Tekib küsimus: kas meil on valminud uus „süsteem“ või on ilmseid vihjeid, et vana „süsteem“ siiski ei tööta?
  • Ka kolmanda enamlevinud valuvaigisti, ibuprofeeni osas on huvitavad liikumised. Veel aastal 2014 võisime lugeda, et „Ibuprofeen on eelkõige koos põletikuga esineva valu vaigistaja, kuid alandab ka palavikku. Ibuprofeen sobib üle 12aastastele ja täiskasvanutele.“ (TervisPluss 2014). Aastal 2016 näeme aga reklaamides ja müügil ravimit Nurofen Forte Orange, toimeaine ibuprofeen, mis on mõeldud lastele alates 3. elukuust palaviku alandamiseks (loe täpsemalt Eesti Ravimiregistrist). Millal tuleb välja, et see „süsteem“ on ohtlik ja ei tööta?

Põikame nüüd korra alternatiivmeditsiini. Alternatiivmeditsiin siin tavameditsiinist ei erine:

  • Tasub vaid meenutada MMS’i lugu 2015. aasta sügisel, kus ühele keemilisele ühendile omistati pea kõiki inimesi pea kõigist haigustest ravivat toimet (Jõesaar 2015). Selliseid „imeravimeid“ on inimestele kogu aeg pakutud. Hämmastama paneb inimkonna naiivsus neisse imeravimitesse uskuda.

Individuaalne lähenemine

Vaatame nüüd seda nö individuaalset lähenemist. Tavameditsiinis on populaarsust kogumas personaalmeditsiin: „Tervise- ja geeniandmete analüüsil põhinev personaalmeditsiin on uut tüüpi käsitlus haiguste ennetuses ja ravis, mis võtab arvesse individuaalseid erinevusi inimese geenides, keskkonnas ja elustiilis. Personaliseeritus tähendab siin seda, et iga patsiendiga tegeleb arst individuaalselt, mitte umbmäärase keskmise ravisoovituse järgi.“ (Sotsiaalministeerium, 2015).

Alternatiivmeditsiinis võime sellise lähenemise võtta kokku nimega holistiline teraapia. Kummaline sõna „holistiline“ pretendeerib inimese käsitlemisele tervikuna. Selle asemel et alustada ravi ja tõeliselt terviklikult liikuda, hakatakse siin aga „psühhologiseerima“. Näiteks nohu puhul jälgitakse ka inimese „vaimset“ seisundit. Sage väide on siin näiteks, et nohu tekib solvumisest. Elu näitab siiski, et nohu käivitub väga erinevate tunnete/situatsioonide tõttu ning mõnikord tõesti ka lihtsalt sellest, et inimene sai füüsiliselt tuult või külma. Väide, et holistiline lähenemine ravib inimest paremini kui tavameditsiin, on alusetu. Palju tõenäolisem on, et terapeut konkreetse nohuga tegeleda ei oska ning varjab seletustega saamatust.

Toitumisnõustamine

Toitumisnõustamine on „eriti magus“ ala nii tava- kui alternatiivmeditsiinile (Küsimus: Mitu tundi on Tartu Ülikooli arstiteaduse õppekavas toitumist?). Siin võib inimese kehakaalule, ideaalist erinevale välimusele ja tervisele rõhumise kaudu rakendada pea kõiki akadeemilise meditsiini või loodusravi vahendeid. Siin on „teooriatel“ eriti suur kaal. Kui palju kordi oleme kuulnud:

  • Liha söömine tõstab kaalu / haigestumise riski! Liha söömine alandab kaalu / haigestumise riski!
  • Piimavalk tõstab kaalu / haigestumist! Piimavalk tagab tervise!
  • Puuviljad on tervislikud! Magusad puuviljad ei ole tervislikud!
  • Ja palju-palju muud.
  • Lisaks igapäevased teated dieedi kohta, mis seljatab kõik varasemad, a la „Proovisin mitmeid erinevaid asju. Minu ema, kes on spetsialist dieetide alal, teab ise ja jagas ka mulle õpetusi erinevatest dieetidest, nagu toitainete kombineerimisel põhinev dieet, veregrupidieet, teraviljadieet, valgudieet ja mitmed teised. Tulemused ei olnud püsivad – langetasin ennastohverdavalt 3–5 kg, kuid see saavutus jäi heal juhul püsima või siis tõusis kaal samale halvale tasemele tagasi. Masendav, kas pole?“ (http://www.simeonsidieet.ee/)

Paneb tõesti imestama, et inimene sellest „teooriate“ jamast juba tüdinenud ei ole ning ei küsi endalt, kas tõesti kuidagi teisiti ei saa?

Missugusesse neist rühmadest asetub homöopaatia?

Mitte ühtegi. Miks?
Kuigi ülal sai toodud välja mitmeid rühmi, põhinevad nad kõik ühel eeldusel – et meil on diagnoos, haigus, mida ravida. Tavameditsiinis on meil nohu, alternatiivmeditsiinis võetakse aluseks sel juhul solvumine. Homöopaatias ei ole raviotsuse aluseks diagnoos (nohu, solvumine), vaid konkreetsed kaebused, mille põhjal inimene tunneb, et ei ole enam terve. Sellest tulenevalt ei ole kunagi haigusjuhtumid ühesugused. Isegi kui kahe inimese tervenemiseks kasutatakse ühte ja sama raviainet, on haigusjuhtumid väga erinevad. Sellel üldisel ja suurel reeglil on üks erand – epideemilised haigused. Siinkohal tuleb aga vahet teha akadeemilise meditsiini ja WHO mõistel „epideemia“ ning Hahnemanni õpetusel epidemioloogiliste haiguste kohta.

Hahnemanni pani tegutsema arusaamine, et pidevalt muutuvad  “süsteemid” inimesi ei aita. Ta teadis, et inimene ei ole loodud siin ilmas ainult haige olema, järelikult pidi olema viis, kuidas inimene saaks terveks ja täidaks oma kõrgemat kohust. Nagu eelpool öeldud, sõnastas ta homöopaatia reeglid ja pärandas need meile edasi. Selle raviviisi adekvaatne kasutamine on tõeline kunst, mille esimene eeldus on jätta kõrvale senised „süsteemid“. Kas me inimestena oleme selleks valmis?

Mari Kalkun, Ülle Liivamägi

Kasutatud allikad:

  • Eesti Ravimiregister. http://193.40.10.165/register/register.php?keel=est&inim_vet=inim (02.03.2016)
  • Hahnemann, S. (2006). Organon der Heilkunst. 6. Auflage. Kandern: Narayana.
  • Jõesaar, T. (17.09.2015). Imeravimi-usku vanemad joodavad lastele mürgist kloordioksiidi. Eesti Päevaleht. http://epl.delfi.ee/news/eesti/imeravimi-usku-vanemad-joodavad-lastele-murgist-kloordioksiidi?id=72470031 (02.03.2016)
  • Rudi, H. (11.06.2014). Iganenud tervisesoovitused, mis tasuks ära unustada. Postimees. http://tervis.postimees.ee/2824271/iganenud-tervisesoovitused-mis-tasuks-ara-unustada (02.03.2016)
  • Sotsiaalministeerium (26.10.2015). Personaalmeditsiin: terviseinnovatsiooni võimalus Eesti jaoks. Sotsiaalministeeriumi pressiteade. http://sm.ee/et/uudised/personaalmeditsiin-terviseinnovatsiooni-voimalus-eesti-jaoks (02.03.2016)
  • Simeonsi dieet: www.simeonsidieet.ee (02.03.2016)
  • Teder, K. (27.05.2015). Valu ja selle leevendamine: mis vahe on paratsetamoolil, aspiriinil ja ibuprofeenil? (Allikas; Eesti ekspressi erileht Terve Pere, september 2014.)
    http://elutark.delfi.ee/tervis/valu-ja-selle-leevendamine-mis-vahe-on-paratsetamoolil-aspiriinil-ja-ibuprofeenil?id=70942075 (02.03.2016)
  • TervisPluss (01.12.2014). Üks küsimus: Mis vahe on paratsetamoolil, aspiriinil ja ibuprofeenil? http://www.ohtuleht.ee/606103/uks-kusimus-mis-vahe-on-paratsetamoolil-aspiriinil-ja-ibuprofeenil (02.03.2016)