Samuel Hahnemanni tegutsemise ajal (eluaastad 1755-1843), täpselt nii nagu ka nüüd, valitses kindel arusaam, et haiguse tekitab miski füüsiline. Miski, mida suudame näha ja mõõta, kasvõi mikroskoobi abiga (esimene mikroskoop konstrueeriti juba 1596. aastal). Eelnevast tulenevalt peeti haiguse tekitajat füüsiliselt eemaldatavaks ning ravikuurid seisnesidki kas „haigekstegeva materjali“ inimesest väljutamises või selle „materjali“ surmamises inimese sees.
Täpselt selline on ka 21. sajandi ehk tänapäeva teaduspõhise meditsiini loogika: kehast tuleb eemaldada või kehas surmata halvad bakterid, viirused jmt. Ka valdav osa nn alternatiivmeditsiinist tegutseb sama loogika alusel: immuunsüsteemi tuleb tugevdada, et inimese keha suudaks  endas hävitada või endast eemaldada „halva“, kas siis bakterid, viirused, põletikutekitajad vmt. Selline arusaam läheb vastuollu homöopaatia põhimõtetega.

Samuel Hahnemann ütleb, et haiguse põhjustajad on mittemateriaalsed

Oma homöopaatia põhialuseid edasiandvas teoses Organon der Heilkunst ütleb Hahnemann mitmes kohas, et haiguse põhjustajad ei ole materiaalsed ning haiguse tekitajat ei ole meil, inimestel, võimalik mitte kunagi oma meeltega tajuda ja mõõteriistadega mõõta. Sellest tulenevalt ei ole ka võimalik haigustekitaja füüsiline eemaldamine või surmamine.
Hahnemann ütleb selgelt, et kõigel elaval on vaimne alus ning inimese elu, tervist ja haigust ei ole võimalik mõista, kui vaimset printsiipi ei arvesta (sõna “vaim” kasutatakse tänapäeval väga erinevatele nähtustele viitamiseks. Hahnemann ei kasutanud seda sõna juhuslikult, tema teoorial on kindel filosoofiline alus, millest kirjutame teine kord).
Hahnemann toob oma väite kinnituseks hulgaliselt näiteid. Näiteks: „Kui tihti on solvav sõna toonud kaasa ohtliku palaviku, ebausklik surma-ettekuulutus suremise ettekuulutatud ajal, ning ootamatu kurb või eriti rõõmustav uudis äkksurma? Kus on siin see materiaalne haigustekitaja, mis kehas kehastunult haigust tekitab ja üleval hoiab ning ilma mille materiaalse eemaldamise ja väljauhtumiseta ei saa võimalik olla ükski põhjalik ravikuur? (2006: 17, vabas tõlkes).

Homöopaatia üks põhiprintsiip on niisiis, et inimesel on lisaks füüsilisele kehale vaimne olemus. See eristub selgelt nii 19. sajandil kui 21. sajandil valdavast inimese käsitlemisest loodusteaduslikul alusel. Loodusteaduste puhul on tähtsaim mõõdetavus. Inimene on loodusteaduslikust vaatepunktist keha, mis koosneb füüsikalistest ja keemilistest mõõteväärtustest. Samamoodi käsitleb loodusteaduslik lähenemine haigust. Haigus on füüsikaliselt ja keemiliselt mõõdetav substants, millest on vaja lahti saada.

Homöopaatia väidab, et kui taandada inimene tema kehale ja arvestada ainult seda, mis on mõõdetav, võime me inimese haigestumise olulisi asjaolusid mitte tähele panna. Sellest tulenevalt ei saa loodusteaduslikust vaatepunktist olla selge ka see, kuidas inimest ravida. Seda on ka viimased sajandid tõestanud – aasta-aastalt kerkib esile uusi teooriaid selle kohta, mis võib olla ühe või teise haiguse põhjus, kuid peatselt ilmuv uus seletus tõdeb ühtlasi, et eelmine teooria siiski ei pidanud vett.

Hahnemann sai aru, et tema aja meditsiin ei suuda mõtet inimesest kui vaimsest olendist kuidagi aktsepteerida. Hahnemann aga eeldas, et inimkond muutub targemaks ning ta mõistab, et loodusteaduslikult inimesele ja haigustele lähenedes tehakse üldjoontes inimkond veel haigemaks.

Praegu, 200 aastat hiljem, võime tõdeda, et inimkond ei ole selles osas veel targemaks saanud.  Statistilised numbrid räägivad hoopis „krooniliste haiguste epideemiast“ ehk sellest, et paljud inimesed on jäädavalt haiged. Riiklikult tuntakse küll uhkust selle üle, et inimeste eluiga on tõusnud, aga samas ei ole riikidele saladus, et 20 aasta pärast nad ei suuda enam inimeste ravikulusid kinni maksta, kuid inimeste haige olemisele ja ravikulude tõusule ei ole lõppu ette näha.

Tegemist on suure paradigmade erinevusega

Hahnemanni poolt inimkonnale antud homöopaatilist raviviisi on võimalik mõista alles siis, kui suudetakse eelnevalt mainitud kahel täiesti erineval inimesekäsitlusel vahet teha. Selleks on kõigepealt vaja teada, mida tähendab mõiste „paradigma“. Olgu öeldud, et kõrgkoolides on mõistele „paradigma“ pühendatud terved kursused. Siinkohal pean piirduma paari lausega.

Teadusfilosoofiasse tõi mõiste „paradigma“ Thomas Samuel Kuhn. Kuhn tõi välja, et kuigi on arvatud, et inimkonna teadmine kasvab samm-sammult järjest suuremaks, näitab teadusajalugu, et muutused toimuvad hoopis revolutsiooniliselt. Teaduses valitseb teatud aja jooksul üks vahendite, veendumuste ja väärtuste süsteem (sellest tulenevad nii teemad, mida käsitletakse, küsimused, mida esitatakse kui palju muud), mis ühel hetkel asendub hüppeliselt täiesti teistsuguse süsteemiga.
Näiteks meie aega oluliselt mõjutav paradigma muutus toimus 16.-17. sajandil. 16. sajandil väitis Mikołaj Kopernik, et mitte päike, kuu ja tähed ei tiirle ümber maa, vaid maa ja teised planeedid tiirlevad ümber päikese. 17. sajandi alguses Galileo Galilei tõestas selle väite, astudes sellega vastuollu nii omaaegse teadusliku kui kirikliku maailmanägemisega. Meile võib tunduda, et inimesed olid enne Kopernikut ja Galileid lihtsalt lollid ja ei saanud asjadest õigesti aru, tegelikkuses aga elasid nad teistsuguse maailma seletamise süsteemi sees ja vaid teatud ajahetkel ning erakordselt töökate ja julgete inimeste olemasolu tõttu toimusid muutused kogu maailma seletamise viisis. Reeglina neid inimesi oma-aegsete poolt ei mõisteta, nad saavad tugeva avaliku kriitika osaliseks ning sageli, kui nad ei pea maksma oma eluga, nimetatakse neid poolearulisteks või hulludeks.

Inimese elu, tervise ja haiguse mõistmise ja ravimise osas esitab Samuel Hahnemann sisuliselt sama revolutsioonilise nägemuse kui Kopernik omal ajal

Hahnemann ütleb, et kuna inimesel on lisaks füüsilisele kehale eelkõige vaimne alus, siis inimese haigust ei käivita mitte materiaalne substants, vaid vaimulaadne jõud. Jutlusi inimese kehast, hingest ja vaimust kuuleb loomulikult tänapäevalgi nii äri- ja elualastel motivatsioonikoolitustel kui alternatiivravi uste taga. Seda, et inimene võib haigestuda näiteks solvangust, ollakse ka meie ajal päris sageli valmis uskuma. Selles iseenesest ei ole küsimus. Küsimus on selles, mida selle teadmisega peale hakatakse?

Kui haigestumine on tulnud solvangust, kas siis aitab „immuunsüsteemi tugevdamine“ küüslauguga? Või pidev korrutamine „ma ei ole solvunud“? Või solvaja peale mõtlemine a la „ma soovin talle ainult head!“? Aga kes üldse teab, et konkreetne haigestumine oli solvangust? Võib-olla oli see hoopis enese tundmisest saamatuna? Või hoopis vihast?

Hahnemanni õpetus on märksa tõsisem kui selline oletamine. Hahnemann tegi oma tööd ja pärandas oma teadmised meile soovist inimkonna haigeksolemist ja nendega koos käivaid kannatusi vähendada. Järgmistes artiklites hakkame avama Hahnemanni paradigmat. Artiklid on üleskutse kaasa mõelda ja püüda Hahnemanni poolt antut mõista.

Mari Kalkun

Kasutatud allikad:

  • Eesti Entsüklopeedia võrguväljaanne. http://entsyklopeedia.ee (10.02.2016)
  • Hahnemann, S. (2006). Organon der Heilkunst. 6. Auflage. Kandern: Narayana.
  • Kalkun, M. (2015). Samuel Hahnemanni haigusekäsitluse muutuse väljendumine tema Organoni 3., 4., ja 6. väljaande sissejuhatustes. Lõputöö homöopaatia ametialases õppes. Käsikiri. Tallinn: Sternum Koolitus.