Elu on näidanud, et ka kõige veendunum naine, et lapse sünd tema tavapärast elurütmi, töid ja suhtlusringi ei muuda, avastab end lapse kolmandal-neljandal elukuul suhtlemas peaaegu ainult nende inimestega, kellega saab rääkida lapse igapäevategevustest – söömisest, magamisest, pissimisest ja kakamisest. Minu arvates on sellesse tõsiasja peidetud palju rohkem kui eduka inimese „langemine“ nii “madalale”.

Plöga

Naine, kui ta on lapse saanud, õigemini, kui talle on laps usaldatud, saab peale lapse veel midagi – kohustuse laps üles kasvatada. Ükskõik, missugune on laps ja ükskõik, mis oludesse see laps sündis. Kes muu selle lapse kasvatab? Mida tähendab „kasvatamine“, loe näit artiklist „Kas sina oled oma lapsega sõber?“ Kasvatamine hõlmab aga ka lapse tervist.

Lapse tervise eest vastutamine võib muidugi mõne inimese jaoks väljenduda ka igakuises piinlikult korrektses perearsti külastamises. Kui anda inimese elule veidi pikem perspektiiv, siis arstile ja meditsiinisüsteemile vastutuse veeretamise tava on inimajaloos siiski üsna lühike, vaid paarsada aastat. Enne seda olid aga vaimulikud, kõiksugu posijad ja muud “asjatundjad”. Viimaseid leidub ka praegu külluses. Kõik ikka vajalik neile, kes soovivad oma kohustust kellegi teise kaela veeretada. See on inimlik.

Ma räägin nüüd sellest, et koos kohustusega laps kasvatada antakse naisele alati ka vahendid, mille abil kasvatada. Üks neist on lapse pissimine ja kakamine. Inimese väljaheiteid on ajast aega tema tervisliku seisundi hindamisel abiks võetud. Seoses sellega, et inimlaps ei ole suuteline enda eest ise hoolitsema on antud naisele võimalus igapäevaselt tema pissi ja kakaga kursis olla: Kui tihti laps pissib? Kui palju ta korraga pissib? Mis lõhnaga on tema piss? Jne. Infot kogub naine mõneti alateadlikult, kuid „seire“ toimub pidevalt. Nii täidab naine, pooleldi alateadlikult, oma kohustust lapse tervisliku seisundi jälgimise ees.

Siin on nüüd üks „aga“. See kõik saab toimuda siis, kui tegemist on marlimähkmetega. Kui kasutusel on ühekordsed mähkmed, kaotab naine suure hulga vajalikust informatsioonist.

Ühekordsete mähkmete puhul on raske hinnata, kas laps pissis? Miks? Sest väiksema koguse uriini töötleb mähkmetes olev geel niimoodi, et mähe oleks nagu kuiv. Ja emal jääb oluline informatsioon puudu. Seda ka siis, kui ema oma teadlike meeltega seda infot ei otsi – kui ta ei mõtle, et mittepissimine võib näidata lapse ülekuumenemist, vedelikupuudust, haigestumist vmt.

Ühekordsete mähkmete puhul on raske hinnata, kui palju laps korraga pissis? Kuidas nii? Marlimähkmete puhul kujuneb välja teatud rutiinne kogus, millega ema harjub. Pabermähkmetega on see lugu, et mähkmete suurused muutuvad, sellega koos ka imava geeli hulk. Pissi kogus on aga ülioluline tervisliku seisundi näitaja enne lapse haigestumist, lapse haiguse ajal ja ka haigusest taastumisperioodil. Kuidas me saame aru, et laps on haigestumas? Pissi kogus on siin võib-olla üks esimese indikaatoreid.

Ühekordsete mähkmete puhul on enamasti võimatu hinnata, mis lõhnaga on lapse piss, sest kui ka mähkmele ei ole lisatud erilisi aroomiaineid, siis keemilised komponendid mähkmes tagavad ometigi selle, et pissil ei ole muud lõhna peale “läbiimbunud mähkme lõhna”. Tegelikult on lapse pissil sõltuvalt situatsioonist erinev lõhn. See on samuti oluline terviseseisundi näitaja.

Ütleme, et lapse ema see info ei huvita, jääb laps haigeks, siis jääb, siis vajadusel ravime, kasutades looduslike või keemiliste ravimite või spetsialistide abi. Olgu. Artikli mõte on muus.

Ühekordseid mähkmeid on olnud võimalik kasutada parasjagu nii palju aastakümneid, et praegustel emadel ei ole näiliselt enam vaja teada, missugused protsessid parasjagu lapses toimuvad. Miks? Sest selle teadmisega ei osata enam midagi peale hakata. See ei peaks aga nii olema. Miks?

Nagu juba mainitud, on naisele antud kohustus laps kasvatada ja sellega on antud ka vahendid, mille abil lapse seisundit hinnata. Kui naine neid vahendeid ei kasuta, on tema alateadvus segaduses, sest sisuliselt ei täida naine oma kohust lapse seisundit jälgida. See alateadvuse segadus tekitab naises seletamatu pingetunne, frustratsiooni, mis hakkab väljenduma väga erinevalt – kellel mehe süüdistamises, kellel lapsele kõikvõimalike asjade ostmises, kellel erinevate beebiringide külastamises või lapse pildistamises, kellel söömises, kellel veel milleski muus. Põhiprobleemi see kõik kahjuks ei lahenda.

Pabermähkmete reklaamide üks põhiloosung on juba aastakümneid olnud:

„Teie laps on õnnelik, kui ta on kuiv!”

“Te hoolite oma lapsest, kui hoiate teda kuivana.“

Mis kasu on lapsel emast, kellel ei ole kõige lihtsamat valmisolekut reageerida, kui lapse keha mõneti varjatud, aga ometigi ilmsed märgid (pissimine) annavad teada, et lapsel ei ole hea olla?

Naistele, keda selline situatsioon ei rahulda, on Emadekool. Lapse jälgimise oskus ei teki ühe-kahe loenguga. See on pidev õppimine ja samas lapsega päev-päevalt tegutsemine. Märkamisest tekivad küsimused. Pikapeale kinnistub isiklik kogemus, mida on kellelgi kõrvalisel juba raske kõigutada.

Mari Kalkun