Lõputöö anatoomias ja füsioloogias. Missugune treening on erinevas eas lapsele kohane? Mida lapsevanem ja treener peavad jälgima lapse füüsilise arengu ja treenimise juures, et mitte soodustada eluaegsete vigastuste teket?

Töö kokkuvõte.

Käesolev töö on kirjutatud selleks, et tutvuda lähemalt erinevas vanuses inimese luustiku anatoomia kui ka füsioloogiaga, et osata märgata kõrvalekaldeid loomulikust (füsioloogilisest) kehahoiust ehk rühist. /…/ Anatoomia ja füsioloogia loengute kuulamine kinnitas arvamust, et treener peab põhjalikult teadma inimese kehaehituslikke iseärasusi, loomulikku kehakasutust ja kõrvalekaldeid ehk haiguslikke seisundeid ning kuivõrd oluline on suhtuda oma töösse suurima vastutustundega, eriti kui tegeletakse kasvueas laste ja noortega.

Sellest tulenevalt on töös püstitatud kaks küsimust: millised on ealised erinevused inimese anatoomias ja füsioloogias ning millest lähtuda, kui lapsele valida füüsilist koormust nii lapsevanemana kui ka treenerina kahjustamata tema tervist? /…/

Vastsündinust täiskasvanu eani (kuni umbes 20. eluaastani) teeb inimese organism läbi suured muudatused nii anatoomiliselt kui ka füsioloogiliselt. Selles protsessis on intensiivsemad ja vähem intensiivsed perioodid. Esmalt muutub aktiivselt luustiku ülesehitus – kõhrelised osad asenduvad luuliste osadega, seda just luu epifüüsis, kus tekivad teisesed luustumispunktid. Luu kasv jätkub epifüüsi kasvuplaadi osas. Viiendaks eluaastaks on osa toruluude luuüdist juba rasvunud ja täiskasvanu eas jääb vereloome rindkere lülikehadesse, koljuluudesse ja toruluude epifüüsi osasse.

Teada on, et luu pikikasv oleneb kõhre tervisest ja kõhre kahjustumisel kannatab luu pikikasv, samas treenerid ei arvesta sellega. Intensiivsed kasvuperioodid on esimesel eluaastal, edasi 5.–7. ja siis 10.–14. eluaastal. Treening koormused on nendel aastatel tihtipeale väga suured, näiteks iluvõimlejatel 5–6 korda nädalas 2–3 tunnised treeningud. Enamus meie laste luustikust saab nendel kasvuperioodidel kahjustatud.

On vaja teada lapse loomulikku kehakasutuse vajadust ja väljakujunemise järjekorda, sest sellised füüsilised tegevused nagu pea tõstmine, pööramine, roomamine, istuma õppimine, kükk ja seismise ning kõndimise õppimine kujundavad lapse lülisamba, vaagna ja pöia kuju kogu eluks. Oluline on rahulikult läbida kõik eelpoolnimetatud faasid ja last toetada, mitte tagant kiirustada. Samas võivad vanemad ka pidurdada loomulikku luustiku ja sellega ka närvisüsteemi arengut. Alla aastase lapse füüsiliste treeningutega, üle masseerimisega või liigselt keelates lapsele iseseisvat liikumist ja ka kukkumist. Kui laps hakkab istuma, on käes esimene hetk, mil ta peab õppima selili kukkudes pead hoidma. Pannes toeks patju või pähe pehmendusi, pidurdame lapse loomulikku kasvamist, keha kasutuse kujunemist ja närvisüsteemi kujunemist. Kui alla aastane laps kukub oma pikkuse kõrguselt, ei ole trauma suurus võrreldav juba üle viieaastase lapse peatrauma tõsidusega, sest koljuluude ühendused on veel pehmed. Väikelapse jaoks ei ole loomulik pidev rahulik paigal olek, näiteks istudes lamamistoolis. Laps peab olema pidevas liikumises. Sarnastes asendites paigal olemine on alla seitsme aastase lapse rühi kujunemisele kõige halvem. Loomulik aktiivne liikumine selle vanuseni on parim lapse rühivigade tasandamiseks ja ka vältimiseks.

Minu meelest on väga hea ütlus, et inimene on nii noor kui noor ja liikuv on tema lülisammas. Tulevase täiskasvanu elu ja tervis on vanemate ja treenerite käes. Laps vajab füüsilist koormust ja liikumist, aga ülekoormusega alla seitsme aastasel lapsel ja ka veel intensiivsel kasvuperioodil 10.–14. eluaastani võib kogu eluks rikkuda tervise.

Igasugune vahelesegamine alla seitsmeaastase lapse loomulikku füüsilisse liikumisesse on tema tervist kahjustav ja kasvamist pärssiv. Selles vanuses peab treening olema mitmekülgne, mänguline ja lapsel peab olema võimalik valida koormust. Näiteks venituste puhul ei tohiks kaasa aidata lisa survega, harjutustes peaks ta alati kasutama ainult oma keha raskust ja kui laps ei jõua rohkem joosta või hüpata, siis ei tohiks teda tagant sundida. Ainult mänguhoos on võimalik last viia olekusse, kus ta ennast kahjustamata võib ületada oma piire.

Rühi täisväärtuslikuks arenguks ning rühihäirete vältimiseks on väga-väga oluline tunda lapse kehaehituse ja lapse kasvamise iseärasusi, tugiliikumisaparaadi koormuse taluvust ja rühi ealist arengut. Eriti ohustatud on lapsed, kes tegelevad üht kehapoolt rohkem koormavate spordialadega nagu tennis, ning ka lapsed, kellel on sidekoe nõrkus. Oht nõgusselgsuse tekkeks on lastel, kes tegelevad võimlemise või tantsuga. Põhjuseks on enamasti niude-nimmelihase ja alaselja pinge, mis on tingitud sellest, et treeningutel on ülekaalus suure painutusega liigutused.

Kuna rühil on ealised iseärasused, ei saa täiskasvanute kehahoiu jaoks väljatöötatud nõudeid laste puhul kasutada. Poiste ja tüdrukute rüht on samuti erinev.

Mõõdukas kogu keha haarav kehaline liikumine soodustab luude tihenemist, ülemäärane koormus aga mõjub lapse luukoe arengule ebasoodsalt ja võib viia rühihäirete tekkeni, mis viivad hiljem krooniliste haigusteni, püsivate tervisekahjustusteni.

Kristine Esko 2. oktoobril 2012. aastal

Fail: Luustik. Ealine võrdlus. 2012. Lõputöö anatoomias ja füsioloogias.