Me teame, et kristlase elu keskpunktis on Kristuse teenimine ja armastus kaasinimeste vastu. Tegelikult, ajaliselt toimub see põimitult, seega ka vastupidises järjekorras – enne peame õppima armastama inimest ning seejärel saame armastada ka Jumalat. Johannes on öelnud: kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Selline lähenemine võib mõnda noort ehmatadagi, sest ta arvab, et pole veel jõudnud kedagi armastada, kellessegi armuda, et kas ta nüüd Jumalat armastada ei saagi?

Siin tuleb uurida, mis see armastus on? Siin ei aita meid see, et kreeka keeles on rikkalik valik termineid armastuse kohta, ja et kui räägime armastusest kui agapest, siis ongi kõik selge. See ei ole nii, sest Pauluski pidas vajalikuks uuesti meile armastust defineerida oma hümnis: Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,  ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,  tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.

Ja siia saab lisada veel ühe definitsiooni: „kes armastab vähe, annab vähe. Kes armastab rohkem, annab rohkem. Ja mida võrdväärset on anda sellel, kes armastab üliväga? Ta annab iseenda!“ Siit nüüd küsimus, et kui inimene alles otsib ennast, otsib ja kaotab oma identiteeti, vahel armastab ja vahel vihkab iseennast, kas tal on midagi, mida teistele jagada? Või teisiti, kas ta julgeb midagi teistele jagada? Ja nii võib talle tunduda, et ta ei saagi kedagi armastada, et keegi ei saa teda armastada.

Me võime mõelda, et miks Paulus, rääkides armastusest, toob äkki sisse seose mõtlemisega:

Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Eks seegi näitab, et armastus vajab vaimulikku küpsust, et lapse armastus oma vanemate vastu ei pruugi olla veel see kogemus, mida me vajame, et armastada Jumalat. Või tahab keegi öelda, et armumine on see tõeline armastuses põlemine? Siis tuleb meil kristlastena ta tegelikkusse tagasi tuua ja öelda, et kasva veel, saa elukogemusi, küll taipad ka armastust.

Paulus on oma hümni armastusest sidunud õpetusega armuandidest, kus kinnitab, et Püha Vaimu andidest väärtuslikeim on just armastus; ning et Vaimu ande tuleb meil usinalt taodelda, see on kristlase ülesanne. See ei ole vajalik inimesele endale, et tunda end vaimus vägevana, vaid see on vajalik teiste jaoks. Siin ongi armastus kui Vaimu and parim näide, sest armastus on mõeldud kinkimiseks teistele. Ja taas, et armastust saaks kinkida, tuleb enne saada täiskasvanuks, vaimulikult täiskasvanuks. Selleks on aga pikk tee käia. Räägime sellest: esimene samm on ära pöördumine endisest maailmast, sest armastus on see, mis loob kõik uueks. Nii teeb armunu, ta pöördub ära nii oma sõpradest kui vanematest, et olla vaid oma armastatuga, nii teeb ka kristlane pärast ristimist – ta hing rebib end järk-järgult lahti maailmavaimust, et olla vaid Kristusega. Nii on selle loonud Jumal, kui ütles: Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!

Muutumine ei jää siin seisma, st kristlasele ei piisa esimesest pöördumisest, tal tuleb oma vaimulikul teel edasi minna. Psühholoogid kinnitavad meile, et armumine ei kesta üle aasta, max ehk kuni 1,5 (aastat). Sellele peab järgnema armastuse faas kui küpsem periood. Nii nagu armumise üleminek armastusele käib läbi kriisi, nii toimub vaimses arengus üleminek küpsemasse faasi läbi kriisi. Kriisi põhjusteks on siin inimeses veel piisavalt sageli pead tõstev enesearmastus, iha otsida rahuldust ja mõnu tunnet endale. See on taas sarnane nii kahe inimese kooselus kui inimese ja Jumala suhetes. Sellele (tundele) järgneb täiesti loomulik eemaletõmbumine, nii patneri kui Jumala poolt. Tasandit, kus ollakse, nimetatakse omakasupüüdliku armastamise tasandiks, kus kriisi ülesandeks on siduda usklik Jumalaga läbi tõelise alandlikkuse. Ja see ei ole häbiasi tunda seda tunnet ka oma abikaasa ees.

Järgnev, armastuse faas, seob armastajad läbi töö, laste, läbi ühiste mõtete. Hakatakse nautima teineteist kogu tervikus – ihu, hinge, vaimu. Samuti on see suhtes Jumalaga.

Aga teekond ei ole veel lõppenud, veel on läbida üks kriis ning võimalus veel enam läheneda Jumalale. Inimene ei ole veel end täiesti unustanud, ta on enda üle uhke, muutub liiga enesekindlaks, omistab enesele liiga palju tähtsust ja kaldub oma annet ületähtsustama, kipub unustama oma puudusi ja nägema liiga palju teise omi. Tihti puudub kavatsuste puhtus ning tõeline keskendumine teisele. Ühesõnaga, hingesügavus ei kuulu veel tervenisti armastatule. Need kalduvused võivad põhjustada takistusi osaduses ning isegi kutsumuse kadumist (nii vaimulikus kui pereelus). See, et Jumalat otsides otsitakse veel ikkagi tegelikult iseennast, juhib viimasesse kriisi, mille läbimisel on võimalik saavutada tõeline küpsus armastuses. Väljendub see endise inimese täielikus surmas, ja absoluutses omakasupüüdmatus armastuses.

Teeme vahekokkuvõtte: et armastada, peab meis olema armastust, mida teisele jagada; armastus on Püha Vaimu suurim and – seega, et me saaks üleüldse armastada, peab esmalt Jumal meid armastama! Ja seda saab ainult oma südames kogeda, sest armastus loob vastuarmastust, loob armastuse tunde Kristuse vastu, mis on puhas rõõm su südames. See on lähedane armumisele, kuna väljendub vaimulikus joovastuse ja meeletuse tundes. Matteuse evangeeliumis mäejutluses räägib Jeesus, et see jumalik joovastus on Jumala kingitus, mis antakse „südameilt puhtaile“. Kinnituse sellest, et Kristus meid armastab, saame sellest, et meis hõõgub Issanda rõõm. See annab meile kindlustunde, rahu, vaikse rahulolu ning õnne. Johanneselt taas: Ma palvetan, et teie rõõm oleks täielik!

Kuidas me nüüd maailmas ringi käime, õitsedes ja särades armastuses, kui ümberringi on kannatusi, haigusi, muret, masendust ja hirmu? See ei ole ju viisakas, see teeb teised kadedaks, teeb nad veel enam masendunuiks. Ka siin ei ole meil endil midagi teha, sest kui Kristus tuleb meie südamesse, kõik muutub, kaovad kired, kaob süü ja hirm, sa ei suuda vanduda, vihata, kätte maksta ega muud sellist teha. Su huvitatus liigub igapäevaste ja maiste asjade juurest vaimulike asjade juurde, ja sa hakkad seda maailma nägema vaimuliku pilguga. Kõigist meeltega tajutavatest asjadest saab küllastuda, aga Jumalast mitte. Ükski teine ilu ega tunne suuda temaga võistelda.

Aga tuleme veel korraks armastuse alguse juurde tagasi. Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks, st monogaamse abielu. Esimeses käsus on öeldud, et on vaid üks Jumal, ja vaid teda tuleb armastada. Seega on abielu kui sümbol armastuse viisist inimese ja Jumala vahel. Martin Luther on seda kirjeldanud järgmiselt: Usus liidetakse inimese hing ja Kristus kui pruut ja peigmees ning nii saavad nad üheks lihaks. Aga kui nad on üks liha ja nende vahel on tõeline abielu, siis saab ühiseks kõik, mis neil on, nii halb kui hea. Ning kõik, mis kuulub Kristusele, on ka uskliku hinge oma, nii et ta võib selle nagu enda omaga kiidelda ja rõõmustada. Ja mis iganes kuulub hingele, selle saab enda omaks ka Kristus. Kristus on tulvil armu, elu ja lunastust, hing aga täis pattu, surma ja hukatust – kuid nüüd segab vahele usk ja selle tulemusena saavad patud, surm ja põrgu Kristuse osaks, ning arm, elu ja pääsemine hinge osaks. On ju tavaks, et peig võtab vastu kõik, mis on pruudi oma, ning jagab pruudiga kõike, mis on tema enese oma.

Ülo