janesed

Vaatame mõisteid loodusseadused, loodusteadused hoopistükkis järgmise nurga pealt (või alt?). Ema vereringe ja närvisüsteem ning lapse vereringe ja närvisüsteem on üksteisest täielikult eraldi seisvad. Samas looteeas on nad omavahel väga tugevalt ühendatud läbi vere keemilise informatsiooni, koostise, mis puutub kokku emaka seina ja lapse platsentaga. Me teame, et emakaseina ja platsenta vahel on vahesein, mida nimetatakse barjääriks. Kahjuks või õnneks see barjäär ei eralda last totaalselt emast. Veri küll ei segune, kuid läbi barjääri puutub kokku ema ja lapse veri. Muidu poleks võimalik lapse kasvamine läbi toitainetega varustamise ja jääkainete väljaviimise.

Ema ja loote tiheda sideme üheks näiteks on ema liikumine või liikumatus. Kui ema on liiga pikalt ühes asendis istunud (just toolil), tekib tal alakõhtu spetsiifiline paine, survetunne, mis muudab loote rahutuks.

On kaks erinevat väljendit – loode on rahutu ja loode on aktiivne. Aktiivne loode pole halb märk, küll on aga halb märk rahutu loode. Miks tekib lapsesse rahutus – tähendab, tal ei ole hea olla. Miks ei ole hea olla? Verepais!? Jääkaineid ei viida piisavalt ära! Hapnikupuudus!?
Mis ikkagi muudab lapse rahutuks? Kas laps on seeläbi stressis?
Teada on, et tugevad stressid ja tusatujud, lein, šokk võivad laste füüsilises ja veel enam vaimses arengus tekitada raskeid kahjustusi.

Katsetes loomadega on tulnud välja, et (võtame selle pisikese koduhiire) hiireemad, kes kogesid tiinuse ajal liiga kitsaid elutingimusi (st liiga vähe liikumist), lisastresse, tõid ilmale järglased, kes liikusid aeglaselt, kelle algatusvõime oli madal ning katsetes, kus määrati õpivõimet, ei olnud nad eriti võimekad. Nad olid haiglaslikult närvilised. Järglased krigistasid hambaid, kogu aeg kratsisid oma nahka (hiljem siis juba kasukat) (allergia?!), kuni olid täiesti verised ning kakasid ja pissisid väikeste koguste kaupa (korraga vähem kui sellele liigile omane ja samas kordade arvu poolest rohkem).

Võtame nüüd raseda, kes istub pikalt toolis ja isegi võib-olla mingis näiliselt väga mugavas toolis ja kuidas loodus sellisel juhul võib reageerida.

Tavaliselt tekib mingi valu ja siis, kui seda ei kuulata, tekivad näiteks päraku veenikomud ehk hemorroidid. Nendega juba ei istu.

Tekib küsimus, kas sellepärast tekivadki rasedatel hemorroidid, et nad rohkem liiguksid? Miks ka mitte! Sagedase liikumisega on tagatud loote normaalne ainevahetus – ta saab ära anda jääkained ja saab vastu hapniku ja toitained. See tähendab, et loode saab normaalselt kasvada ja areneda.

Pole näinud, et loomadel – teistel imetajatel, kellel sama teed pidi käib sünnitus ehk loomadel siis poegimisprotsess, sellist häda nagu hemorroidid oleks olnud! Loodusteadus vastaks sellele kohe nii, et teised imetajad liiguvad reeglina neljal jalal ning koormus jaguneb ühtlasemalt ära ning seepärast pole ka neil pärakust midagi välja sopistunud. Aga kui seda niimoodi vaadata, siis peakis ju kõikidel emastel isenditel (imetajatel) olema kohutavalt väljaveninud mööda maad lohisevad kõhud? Seda pole ju ka nähtud!

Loomade puhul on tähelepanuväärne, kui kiiresti toimub neil taastumine. Kahjuks seda inimisendi ehk naiste kohta öelda ei saa. Neil on pikad taastumisprotsessid koos “lisaboonusena” lahkliha tursete, hilisema uriinipidamatuse, sünnitusjärgsete masenduste, frigiidsuse, depressioonide jmt-ga. Kas põhjus pole mitte liigne loodusteaduse usaldamine ja liiga vähene loodusseaduste tundmine? Tänase näite põhjal siis liikumise mõju alahindamine loote arengule.

Loodusseaduse puhul on eesmärgiks tuua ilmale elujõuline isend, kes elab ise ja laseb teistel ka normaalselt elada! Loodusseaduse eesmärk ei ole hävitada last oma südame all kandnud naine, sest vastsündinu šansid ellu jääda ilma ema ja vastava hoolitsuseta on 0.

Ülle Liivamägi