Selline küsimus erinevates variatsioonides on üks peamine kiusaja meie peas pea igas hetkes. Variatsioonid: kuidas ära tunda seda, mida on oluline teha ja mida ei ole oluline teha? Mida on vaja, et hinges rahu oleks? Kumba tuleb usaldada, kas südame või mõistuse häält? Kuidas leida oma kaotatud „sisemine hääl“? Kuidas jõuda selle teadmiseni, mis plaan loojal sinuga siin elus on?

Järgnevalt püüan meie ühist probleemi analüüsida filosoofia meetoditega ning püstitan küsimuse: kuidas ma saan kindel olla, et minu uskumused on tõesed? Kui õnnestub leida positiivseid vastuseid sellele küsimusele, saame ehk juba lihtsamalt leida võimalusi, kuidas teha õigeid otsuseid ja tegusid. Kui teid häirib siin sõna uskumused, siis kinnitan, et teadmise definitsioon ongi järgmine: teadmine on õigustatud tõene uskumus. Me justkui ootaks definitsioonis mingit jõulisemat terminit teadmise iseloomustamiseks, aga definitsioon on säilitanud oma sisu vähemalt 2000 aastat – Paulus kirjutab Uues Tesamendis, et usk on kindel veendumus, nii on ju ka teadmine. Kui teadmise definitsioon ümber pöörata ja defineerida, et usk on õigustatud tõene teadmine, siis võib see näida meile esialgu ehk võõras.

Uskumuste tõesuse indikaatoritena on välja toodud ratsionaalsus (loogika, eksperiment), õigustatus ja tõenäolisus. Meile võib tunduda (taas), et rääkida teadmise ja tõe tõenäosusest on teaduse diskrediteerimine, aga paraku see nii on, 100% teadmist (ja tõde) leiab üliharva (või kas üldse). Uskumust õigustada võivad seeeest näiteks tõendid. Oletame, et mees tuleb õhtul koju ja naine tunneb võõra naise lõhnaõli lõhna. Siis on naisel tõendid, et uskuda, et mehel on suhe. Siit tuleneb, et uskumuse õigustajaks on sageli mõni teine uskumus. Järgnevalt tulekski nüüd leida, kui õigustatud on teine uskumus, et mehel on suhe, st see uskumus peab nüüd ise olema õigustatud mõne järgneva uskumuse või tõendiga. Nii saame õigustavate uskumuste ahela, kust tuleneb kolm võimalust: ahel läheb lõputult tagasi, ehk iga järgnev õigustus on eelmisest nõrgem, ning seega meid tõele lähemale ei vii; teiseks, ahel moodustab millalgi ringi, ehk uskumus on õigustatud siis, kui ta kuulub üksteist toetavate uskumuste koherentsesse (kokkukõlavasse) süsteemi. Antud näite korral ongi see variant kõige tõenäolisem, st naise konkreetset uskumust võib õigustada see, et seda kinnitavad enam-vähem kõik teised uskumused tema uskumuste võrgus; kolmandaks, ahel lõpeb nn baasuskumusega, ehk on uskumusi, mis ei vaja õigustust teise uskumusega. See, et baasuskumusi õigustatakse peamiselt tajumuste või meeleandmete või mäluga, viib meid väga haprale pinnale.

Õigustatus ja tõenäosus ei anna meile piisavat kindlust, et öelda, et oman teadmist või tean tõde. Ehk on abi mõistusest? Ma kasutan loogikat, tuginen vaatlusele, vastan vastuväidetele ja sellest järeldan, et minu uskumus on ratsionaalne, mis annab lootust, et see on ka tõene. Kui me võtame endile abiks veel ka teaduse, siis meie sisemine kindlus tõde leida üha kasvab. Teadlased usuvad enamasti, et teadus progresseerub, nii et uuemad teooriad on tavaliselt paremad kui vanad. Progressi näitab teooria võime nähtusi üha edukamalt ennustada. Kuuldes sõna ennustus langeme taas tõenäosuste või isegi teispoolsuse valdkonda. Tegelikult see teispoolsus ongi teaduse suurim probleem. Teooriad on sunnitud kasutama väiteid mittevaadeldavate objektide kohta ning nende väidete tõesus sõltub sellest, kas antud objektid eksisteerivad objektiivselt ning sõltumatult tunnetajate vaimust. Ehk siin tuleb taas sisse teema, et ka teooriatesse tuleb uskuda, samas on ju ohtralt konkureerivaid ja samas tugevaid teooriaid. Ning kui veel vaadata teaduse progressi argumenti, siis iga antud ajal parim teooria võib muutuda teatud aja pärast täiesti valeks (eriti ohtlik on see meditsiini valdkonnas, kus seisukohtade vahetus toimub sageli ja tihti vastupidiseks).

Kui mõistus ka ei aita, on veel viimane abivahend jäänud ära proovida – kogemus. Meile võib tunduda, et peamise kindluse eluks siin maailmas me saame oma tajude ja mälu kaudu. Samas olete nii teie ise kui kõik teisedki kogenud, et ei taju ega mälu ole usaldatavad.  Siit jõuame kohe järgmise järelduseni, et seega pole usaldatavad ka meie uskumused välismaailma kohta, kuni selleni, et meil pole võimalik välismaailma kohta teada, et ta olemas on. G. Berceley ja D. Hume (18. saj) näitasid – selleks, et saaksime välismaailma kohta midagi teada, peaks meil olema seos meie meeleandmete ja välismaailma vahel. Et aga meil on olemas kokkupuude vaid oma meeleandmetega, siis välismaailma kohta pole meil mingit õigustust midagi väita. R. Descartes (17. saj) esitas meie tajude usaldatavuse kohta nn unenäoteooria. Ma näen und ning ma ei saa tõestada, et ma ei näe und. Ehk olete kogenud ka ise, et unes esineb situatsioone, kus te kahtlete, kas näete und ning püüate seda ratsionaalselt kontrollida, ning samas näete ikkagi und. Probleem on kus? Aga selles, et kuna meil pole mingit võimalust tõestada, et oleme ärkvel, siis saab otseselt hävitava löögi meie meeltetajuvõime usaldatavus!

Filmis Matrix on see lugu toodud reaalsusele lähemale – inimesed näevad und, mille simulatsioon on arvuti tarkvara poolt esile kutsutud. Eesmärk on ju humaanne – rahu, stabiilsus ja kord. Ka R. Descartes on ette võtnud sarnase mõtte-ekperimendi. Ta tahab näha, kas on mingeidki võimalusi kogeda oma olemist. Ta oletab, et on olemas paha vaim ehk kuri geenius, kes oma suures vägevuses ja kavaluses püüab mind petta sellega, et ta imiteerib mulle meeltemuljeid ning sokutab pähe lihtsamaid mõtteid. Tänapäeval saaks saata sellise inimese hullumajja, Descartes oli sellest võimalusest teadlik, aga mõtte-eksperimendi õnnestumise nimel tegi ta eelneva otsustuse, et ta ei ole hull. Descartes otsustab deemoniga võidelda, ta otsustab, et ei võta vastu mingeid andmeid oma meelte kaudu. Tänapäeval annab meil ka siia sekkuda – kujutame, et deemon on võtnud meie aju, pannud kasti, ühendanud juhtmeid pidi oma arvutiga ning manipuleerib meiega kuidas ise tahab. Näib, et oleme oma teekonnal jõudnud sügavaimasse ja pimedaimasse punkti, kus pole enam midagi öelda. Kas on keegi kunagi siit väljapääsu leidnud?

Antiik-Kreeka filosoofid olid omal moel kõik skeptikud. Eriti võimendus see aga ajal, kui ühiskond oli kriisi jõudnud. Nii stoikud, küreneikud kui skeptikud ja akadeemikud, kõik nad uurisid kriitiliselt elu enda ümber. Skeptikud leidsid, et kuna enamasti on nii poolt- kui vastuargumendid võrdväärse tugevusega, siis on õigem otsuse tegemisest loobuda. Nad väitsid, et ei meeled ega mõistus pole usaldatavad. Taju näitab inimesele asju mitte sellisena, nagu nad on, vaid igasugustes juhuslikes seostes. Mõistus aga kasutab mõisteid, mis on kõik tinglikud ega tulene mingist paratamatusest. Seepärast saab kõrvuti iga väitega kaitsta ka vastupidist. Seepärast ongi kõige arukam igasugustest otsustustest hoiduda. Läbi selle kaovad muretsemised, saavutame hingerahu, meid ei häiri ekslikud kujutelmad ega kammitse teadmiste poole püüdlemine. Ideaaliks on siin häirimatus ja hoidumine (tegutsemisest). Pilt on sarnane meie post-post-modernse ajaga, kus igaühel on oma tõde ja see on puutumatu, samas ülimalt ebakindel.  Aga ajalugu näitab, et ka nii on võimalik elada ja leida rahu eneses.

Vaatame millise lahenduse leidis uusaja koidikul Rene Descartes (keda käis kiusamas kuri geenius). Deskartes arutles nüüd nii: ükskõik, kui kaval ka jumalike võimetega kuri geenius poleks, saab ta mind eksitada vaid siis, kui mina olemas olen. Petlikke kujutlusi on võimalik minu meelde sünnitada vaid siis, kui olen olemas mõtleva olendina. Seega – mõtlen, järelikult olen! Kahtlen, järelikult oman teadvust. Minu olemus on mõtlemine ning ma ei vaja olemiseks mingit kohta ega ole sõltuv millestki materiaalsest. Nii oma keha kui välismaailma olemasolus saan alati kahelda. Mis on aga need ideed minus? Idee kipub sündima mingist teisest ideest jne, kuni lõpuks peab ta jõudma mingi esimese ideeni, mis on kui eeskuju ja milles sisaldub kõik. Põhjuse-tagajärje loogika näitab, et põhjus peab olema alati täiuslikum kui tagajärg. Kui nüüd näen endas nii suurt ideed, mis on minust täiuslikum – Jumal – siis järeldub sellest, et eksisteerib mingi minust erinev asi. Kui aga eksisteerib täiuslikkus, siis peab ta olema hea. Täiuslikkuse idee ei saa tuleneda meelte kaudu, seega on see inimesele loomisel sisse pandud, on nagu meistri märk, mille Jumal on oma teosele sisse vajutanud. Kuna mul on väga tugev kalduvus uskuda, et mu aistinguid tekitab väline reaalsus ning Jumal on hea, siis järelikult on õigustatud minu uskumus, et minu selged ja täpsed muljed on paratamatult õiged.

Kust tulevad aga sel juhul eksitused? Descartes`i järgi tulenevad eksitused sellest, et inimesed langetavad otsustusi enne kui nad on jõudnud oma mõtlemises selgete ja täpsete ettekujutusteni, st tahe ei ole inimeses kooskõlas mõistusega. Descartes: „eksimused pärinevad sellest, et ma ei piira oma tahet, mis on mõistmisvõimest palju avaram ja kaugeleulatuvam, nii et ma laiendan teda ka asjadeni, mida ma ei mõista: hoolimatu suhtumise tõttu eksib tahe nendes väga kergesti ning valib hea asemel halva ning õige asemel vale. Sellest tuleneb, et ma eksin ja teen pattu.“  Ettekujutuste selgitamine on mõistuse tegu, otsustamine on tahte akt. Selline vaba tahte ja mõistmise ebaõnnestunud koostöö ei põhjusta meile vaid valesid otsustusi ja neist lähtuvaid tegusid vaid võivad välja viia haigestumiseni (vrdl J. T. Kenti filosoofia).

Ka tänapäeva filosoofid pingutavad, et leida meie jaoks põhjendusi, mis aitaksid meil oma elu talutavalt ära elada, aga midagi kardinaalselt uut nad pakkuda pole suutnud. Kui Descartes meid veidi   aidata saab, on hea, aga teema ise – kuidas teha õige samm – on üks suur elu müsteerium.

Ülo Liivamägi

19. juunil 2013. aastal