Jätkan aruteluga, mille põhjal otsustada, kas homöopaatia-alane raamat või mõni muu kirjatöö on kasutamiseks sobiv? Tänases artiklis toon Vinton McCabe’i raamatu „Praktiline homöopaatia“ (edaspidi McCabe) näitel välja, et kui ebatäpsusi leiab ühel tasandil, leiab neid ka teistel tasanditel.homöopaatia

Kasutatud kirjanduse loetelu

Enne raamatus olevate vasturääkivuste juurde pöördumist mainin, et esimene, millele teaberaamatu puhul tähelepanu pööran, on kasutatud kirjanduse loetelu. Kasutatud kirjanduse kvaliteet näitab mulle kõigepealt, mida võin oodata. Me elame kultuuriruumides ning raamatutele viitamine näitab, missuguses “ruumis” on konkreetse raamatu autor. Kogu maailmas on kõikidel erialadel norm, et kvaliteedile pretendeeriva töö puhul tuuakse ära kasutatud allikate loetelu. Näiteks ülikooli lõputöö kuulutatakse plagiaadiks ning inimene visatakse koolist välja, kui ta väärkasutab teiste autorite teksti ja ei viita allikatele. Homöopaatia ei erine siin teistest erialadest. Vinton McCabe’i raamatus kasutatud kirjanduse loetelu puudub. Mis näitab loogiliselt võttes, et mul ei ole mitte midagi homöopaatia osas usaldusväärset sellelt raamatult oodata.

Meditsiiniterminoloogia kasutamine

Igas valdkonnas on kasutusel oma “keel” – kindla tähendusega mõisted ja kokkuleppelise tähendusega väljendid (terminoloogia). Sellel, kes tegeleb homöopaatiaga, on vaja korrektselt kasutada nii homöopaatia kui tavameditsiini terminoloogiat. Kummagi valdkonna puhul ei ole lubatud lohakus. Näiteks:

  • McCabe, lk 297: „Kontrolli, kas kogu keha näärmed on paistes.“

Selgitus: Inimesel on Meditsiinisõnastiku andmetel ca 50 erinevat nääret, nende hulgas näiteks neerupealis, soolenääre, aga ka rinnanääre ja eesnääre (Nienstedt jt 2004: 534). Kas McCabe mõtles ikka kõigi näärmete kontrollimist?

  • McCabe, lk 289: „ … siinsel haiguspildil on kõri, meie maolaadne kehaosa, …“

Selgitus: Kas autor peab „maolaadse“ all silmas inimese magu, mis oli minu esimene mõte? Või peab ta silmas madu? Kui viimast, siis millisel moel on kõri rohkem maolaadne kui näiteks käärsool?

  • McCabe, lk 183: „Suurepärane aine sääreluu mediaalse stressi sündroomi korral …“

Selgitus: Selle sündroomi nimetamist (ingl. k. shin splint) kohtab välismaistes portaalides ja osaliselt ka Eestis. Samas on raamat kirjutatud nö lihtkasutajale. Milleks tuua sisse sündroomi nimi, kui muidu on raamatus kasutatud nö lihtsustusi, näit „hematoomi“ asemel öeldakse „verevalum“ (lk 182) ning haematoma palpebrae ehk lauhematoomi asemel „sinised silmad“ (lk 183)? Toodud näited viitavad sellele, et autor ei valda tavameditsiini terminoloogiat ning järelikult informatsioon, mis ta annab inimesele, on kaheti mõistetav või vääriti mõistetav.

Kellele on raamatu mõeldud? Mis on raamatu otstarve?

McCabe ei ütle otseselt oma raamatu eessõnas, kellele tema raamatus antavad nõuanded mõeldud on. Siiski leiame raamatust järgnevad tekstilõigud:

  • McCabe, lk 7: „Käesoleval teosel on ainult informatiivne eesmärk. Enne teosest saadud teabe põhjal tegutsemist on soovitatav konsulteerida professionaalse homöopaadiga ja oma raviarstiga.“
  • McCabe, lk 24: „Kirjutasin käesoleva teose selleks, et täita koduse ravi teatmike tühimikku.“

Mõeldud oleks nagu nö kodukasutajat, autor ei võta aga vastutust antud ravisoovituste osas. Samas leiab raamatust pidevalt soovitusi „kaalu“, „samuti kaalu“, “ravige akuutseid seisundeid” jmt. Autor nagu aitaks ja suunaks oma raamatu kasutajat, samas loobub ta vastutusest raamatu sisu osas ning jätab kasutaja segadusse. Tekivad loogilised küsimused: milleks kirjutada selline raamat? Milleks kasutada sellist raamatut? Võib-olla seetõttu, et McCabe lubab inimesel ennast ravitsejaks kutsuda ning lubab, et ravitsege aga, sellest ei sõltu nagunii mitte midagi:

  • McCabe, lk 48: “Termin “ravitseja” ei viita mingile kindlale koolitusele, litsentsile või oskuste tasemele. /…/ Seetõttu on oluline märkida, et ravitseja on iga ainet määrav inimene, olgu ta kogenud homöopaat või uustulnuk, kes avab esimest korda kodus ainete komplekti ja tegutseb heas lootuses.”
  • McCabe, lk 49: “Ravitsejal pole võimu tervendada; tõepoolest, see on osa sellest, mis muudab tema töö nii tõhusaks.”

Selgitus. Samuel Hahnemanni sõnad tema “Organon der Heilkunst’i” alguses räägivad väga selgelt teist juttu.  

Raviainete potentsid

On arusaadav, et inimene ostab raamatu selleks, et saada rohkem teada. On nii, et inimesed usaldavad seda, mis on raamatus kirjas. Samas, kui ebatäpsused ja vasturääkivused on ühel tasandil tuvastatud, tuleb neid otsida ka mujalt. On väga tõenäoline, et neid leiab. Näiteks

  • McCabe, lk 549: „Nüüd mõne sõnaga potentsist. Olen siiani antud teemat suuresti eiranud, sest on väga palju homöopaate, kes usuvad madalatesse potentsidesse ja sama palju homöopaate, kes kasutavad ainult kõrgeid potentse, ning seetõttu saab keegi pahaseks, olenemata sellest, mida ma kirja panen.“
  • McCabe, 359: „Samas, kui aine juures on kindel hoiatus mitte kasutada liiga kõrget potentsi ja teil on plaanis võtta 1M, võiksite enne aine manustamist uuesti järele mõelda. Ehk tahate muretseda endale 30C. Seega ärge muretsege potentsi ja doosi pärast, kuid võtke neid siiski arvesse.”

Selgitus: Homöopaatias ei ole võimalik, et raamatu autoril puudub seisukoht potentside kasutamise osas. McCabe’il aga puudub seisukoht, ta täiesti teadlikult ei võta seisukohta. Sellega näitab ta ilmekalt, et inimeste tervisest ja terveksravimisest pole tal vähimatki aimu.

Repertoriseerimine

Lõpetuseks repertoriseerimisest, tegevusest, mis kuulub tänapäeva homöopaadil iga haigusjuhtumi lahendamise juurde. Alates 19. sajandi teisest poolest on homöopaadid kasutanud oma töö tegemisel ehk inimeste ravimisel repertooriumit, eelkõige 1877. aastal esmakordselt ilmunud James Tyler Kenti “Repertory of the Homeopathic Materia Medica’t”. Sellest teosest on 2011. aastal välja antud 50. trükk, mis näitab eelkõige teose kaalukust ja praktilisust. Isegi kui homöopaadile tundub, et aine võiks olla üks või teine, repertoriseerib ta juhtumi, et olla ravisoovituses täpne ning leiaks aset inimese tervenemine kiireimal, usaldusväärseimal ning kõige vähem kahjustaval viisil. See, et nn kodukasutaja jaoks on repertoriseerimine ülejõukäiv ei ole argument väitmaks, et repertoriseerimine ei ole vajalik:

  • McCabe, lk 87: „Kent ütles, et igaüks kes soovib ravides mööda minna sellest hoolikast meetodist, ei tohiks end lasta kutsuda homöopaadiks.“
  • McCabe, lk 86: „Mitmete akuutsete juhtumite puhul on aine ilmselge ning kui konstitutsiooniliste ja miasmiliste juhtumite puhul on repertoriseerimine alati vajalik, puudub akuutse juhtumi puhul selleks tihti lihtsalt vajadus.“

Selgitus: McCabe väidab, et tema raamat on ainult akuutsete juhtumite lahendamiseks, ta kirjutab pikalt repertoriseerimise vajadusest (lk 87), samas ta ei juhenda, kuidas repertoriseerida, ta ei näita, kuidas ta seda teeb (kvaliteetses kirjanduses näidatakse enda lahenduskäiku) ja ta julgeb väita, et akuutse juhtumi puhul puudub repertoriseerimiseks lihtsalt vajadus. Autor ütleb lk 20, et ta on õppinud homöopaatiat pea kaks kümnendit, sellest kirjutanud ja seda ka õpetanud. Ta ei väida, et on homöopaat. Internetist näen, et McCabe on kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid ta ei tutvusta ennast homöopaadina. Miks ma peaksin selle inimese raamatust homöopaatia kohta kasvõi ühte sõna usaldama, kui tegemist ei ole homöopaadiga?

Eelnevalt toodud näited on väga üksikud kõigest sellest, mida raamatul pakkuda on. Täielikult valele teele juhatavast raamatu teisest osast „Praktika“ annab aimu näiteks artikkel „Praktiline homöopaatia – nii hea raamat!!!“

Raamatuid kirjutatakse igasuguseid. On piinlik, et Eesti inimesed ja Eestis tegutsevad homöopaadid (vt McCabe’i raamatu tagakaas) peavad seda raamatut heaks ja isegi suurepäraseks. Mul on häbi, et Eestis homöopaatiat niimoodi alandatakse.

Mari Kalkun, artiklis on autorite loal kasutatud kommentaare Facebook.com Homöopaatia kogukond 21. aprilli postitusest.

Kasutatud allikad:

  • Nienstedt, W (peatoim.) (2004). Meditsiinisõnastik. Tallinn: Medicina
  • McCabe, V. (2014). Praktiline homöopaatia. Põhjalik käsiraamat homöopaatilistest ainetest ja nende kasutamisest akuutse haiguse ajal. Kirjastus Helios.