Kahtlemine kuulub inimeseks olemise juurde.  Ühiskonna ja teaduse ajaloost näeme, et kahtlus võib omada ka positiivset külge – see annab inimesele võimaluse tegelikkust analüüsida ja valitseda. Inimese seisukohast on kahtlus pigem ebakindluse väljendaja ja nii kipume me tihti eelkõige iseendas liialt kahtlema. Kui kahtlus võimendub, muutub ta paheks ja inimest hävitavaks.

Aga inimene püüab kahtlusega võidelda ehk ebakindlust vältida. Selleks on lihtsaim tee muuta midagi absoluutseks ja toetuda sellele. Igaviku ja Jumala tunnetus on suurema osa inimeste hingest kadunud, seega tuleb absolutiseerida midagi muud. See aga ei õnnestu, inimene jääb kahtlustesse kõikuma ja jõuab lõpuks absurdini – elu on mõttetu – aga kuna olen siia maailma sündinud, eks pean siis oma aja ära olesklema.

Selline elust võõrandumine viib meeleheitesse. Meeleheide on konflikt selle vahel, mis inimene on ja mis ta peaks olema. Seega on see konflikt inimese sisene, konflikt iseendaga. Siin inimene kogeb, et temal endal ei ole teed sellest välja. Või äkki on??

Vaatleme võimalikke teid välja meeleheitest, sügavast ebakindlusest, alaväärsusest:

1) õpetatud teadmise tee

see tee lähtub autoriteetide poolt õpetatud tegutsemisviiside täitmisest. Teadlased, õpetajad, arstid näitavad, milline inimene olema peab ja kuidas ta saab olla terve ja õnnelik. Eeldatakse ju siingi, et inimene on iseeneses võõrandunud sellest, milline ta olema peab ning teda on vaja juhatada õigele teele. Siin tekitatakse inimesele kiusatus, et õpetusest teadlikuks saanuna on ta ise võimeline end parandama.
See tee on alati lõppenud katastroofiga, siiski on sellelgi teel oma positiivne külg – inimene, püüdes õpetust täita, kogeb, et ta ei ole võimeline iseennast vabastama.

2) enesedistsipliini ja tahte tee

iga võistlusspordiga tegelenu on sunnitud tunnistama, et olgu su tahe kuitahes suur, sa ei ole võimeline iseenast lõpuni kontrollima ega oma ideaali saavutama. Kuna suurem osa inimesi on noorena sporti teinud või laulnud, tantsinud, pilli mänginud jne, on kõigil see kogemus  – et unistus ja reaalsus on kaks ise asja – olemas.

3) maagia ja müstika tee

inimene võib loota, et kunagi ilmnevad temas imelised võimed ning siis on ta vaba ja kõikvõimas ületamaks igavat ja mõttetut reaalsust. Seni aga võib seda hetke oodata e-keskkonnas.
Teine võimalus on saavutada võimed vaimsete harjutustega – hingamine, jooga, meditatsioon, meeleergutid jt. Lõpuks viib ka see tee tunnistamiseni, et omast tahtest ja tehnikaist ei piisa võõrandumise ületamiseks.

4) religiooni tee

soov läbi rituaalide täitmise ja sakramentide tarvitamise saavutada lunastus. Kui inimene keskendub siin rituaalsele täpsusele, õigele hoiakule, preestri õigele pühadusele, siis muutub see asjaks omaette ning võib lõppeda seda suurema krahhiga.

5) emotsionaalne tee

inimene loodab, et suured tunded ja armastus on see, mis vabastab ta konfliktist oma olemisega. Siin näeme kõige selgemini, et kui me tahtega püüame oma tundeid/armastust äratada ja ülal hoida, seda vahetumalt ilmneb nende ebaehtsus, võlts olemine, mis toob kaasa  suurima võõrandumise.

Käisime läbi (kõik) võimalused aga lahendust ei leidnud. Ja ega me seda endi keskelt ei leiagi. Vabaks enda sees olevast konfliktist saame sarnaselt armumisele – see ei ole enda teha, see on kusagilt tulev särin või surakas, ja oledki armunud. Nii on see ka enese leidmisega.  Oma kogemustest saate kinnitada, et võõrandumisest ei päästaks ka parim psühhiaater, et oma tahtega ei suuda te kontrollida oma emotsioone ja sõnu paari tundigi.

 

Ingel Gabriel tuli neitsi Maarja juurde ja ütles, et vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks. Ära karda.

Inimene teab (nüüd) et ta on kaugel täiuslikkusest. Ka Maarja teadis seda, st sünnitada Jumala Poega pole inimese võimuses. Aga ta uskus Gabrieli sõnu „Ära karda!“, ja sai hakkama.

Tehkem meiegi nii. ÄRA KARDA!

Ülo Liivamägi

2013. aasta jõulude eel