Ülo Liivamägi räägib küllusest.

integritas felicem fecerunt = altruism, omakasupüüdmatus

Vaatleme maailma meie ümber jaotatuna kolmeks – füüsiline, hingeline ja vaimne. Me elame neis maailmades kõigis korraga, kuigi enamasti tunneme end kõige rohkem seotuina füüsilisega. Samas meis on tung olla ja saada paremaks, mis tähendab püüdlust suuremaks kontaktiks nii hingelise kui vaimsega.

Elame suurema osa oma elust mõtetega ja muredega füüsilises maailmas ning kõik meie püüdlused on sihitud sellele, et saavutada siin maksimaalset kindlustatust ja edu. Füüsiline maailm on neist maailmadest kõige alam, seega peaks seal olema kõige lihtsam valitseda ning oma soove täita. Siin on aga paradoks – me näeme, et hingeline maailm on täis küllust, me võime tunda nii viha ja solvumist kui rõõmu ja armastust palju süda ihkab. Samuti on vaimne maailm küllust täis –  me võime mõelda mida tahame, ideid on maailmas lõputult. Miks me ei suuda tunda küllust füüsilises maailmas??

Kas on siin tegemist ülemaailmse vandenõuga, kus ahned kapitalistid püüavad kunstlikult luua illusiooni, et  elame defitsiidi maailmas ja kes tööd ei tee see ei pea ka sööma. Ja et nad on pistmas oma nina juba ka hingelisse ja vaimsesse maailma kuulutades, et iga emotsioon ja mõte tuleb teha rahaks, seega kes niisama neid teistele jagab, see on loll.

Siin on siiski sügavam tagapõhi. Hirm nälga jääda ja kehalist piina kannatada on pärit kaugest minevikust ning saab arhetüüpselt alguse juba Piibli algusloost, kus Aadam ja Eeva paradiisist välja heideti ja palehigis leiba teenima sunniti. Kas aitab meid Tammsaare – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus? Sest armastus on küllus. Jumal ei soovi inimestele ei hirmu ega kannatusi, seega näib, et me siiski oleme kellegi erahuvides sellesse hirmu-lõksu langenud. Me elame 21-sajandil, meil oleks aeg eelarvamused kaelast maha raputada, et saada taas vabadeks inimesteks.

Meis püsib ju siiani veendumus, et hinge- ja vaimumaailmas on rikkused lõputud.  Võtkem siis eeskuju emotsionaalsest ja vaimsest küllusest ning toome selle külluse ka füüsilisse maailma. Proovime kas või vahel ja veidikene korraga tunda külluse tunnet endi keskel. See vajab küll mõningaid altruismi harjutusi, st olla vahel omakasupüüdmatu. Sellega ei saa kohe ka hoogu minna, sest egoistid peavad altruiste lollideks, keda on lihtne lüpsta. Aga mõõdukalt tasub harjutada, sest see saadav külluse kogemus tasub end küllaga ära. Ja kui see tunne on käes, siis kaob ka hirm selle maailma ees ja saame teha seda mis on hea ja õige. ÄRA KARDA!

Ülo Liivamägi 26. veebruaril 2014. aastal

Loe e-perekoolis veel:

Kuidas olla. Ülo Liivamägi. 18.12.2013
Filosoofia