Stimulatsioon ja epiduraal – normaalne!…???

Seitse aastat tagasi, kui sündis minu esimene laps, ei osanud ma arvatagi, et lapse sünd võiks ka teistsugune olla. Hommikul (just päeval, mil mu mehel hakkas planeeritud kahenädalane puhkus) tundsin (nagu viimane nädal igal hommikul) kõhus valusid. Olin päris kindel, et laps tol päeval ei sünni. Mõne hetke pärast puhkesid looteveed. Looteveed olid rohelised. Tormasime sünnitusmaja poole.

Sünnitusmajja jõudes arvati, et on näidustatud sünnituse stimulatsioon ja ka epiduraal. Stimulatsiooni kohta ei osanud ma miskit arvata. Kui laps on ohus ja stimulatsioon aitab, siis peab seda tegema. Epiduraaliga ma nõus ei olnud, sest teadsin, et see on väga ohtlik ning seda kasutatakse vaid valutustamise eesmärgil. Otsustasin, et igal juhul kannatan valu ära. Mõne tunni pärast olid stimulatsiooni foonil emaka kontraktsioonid pidevad ja ma ei suutnud valu enam kannatada. Anestesioloogi saabumiseni läinud aeg tundus mulle üüratu pikk. Ta tuli ja tegi kombinatsioonanalgeesia epiduraal-spinaal, nii et emakavalu kohe taandus, jalad läksid soojaks ja surisesid. Paari tunni pärast tulid valud tagasi ja palusin uuesti manustada valuvaigistit epiduraali.

Peale seda hakkas poole tunni pärast soolest roe välja pressima ja ämmaemand ütles, et pressid käivad. Ma ei tundnud mingit pressi, perse oli päris tuim. Nii ma lamasin külili ja, nagu ämmaemand soovitas, kui hakkas roed välja tulema, tõstsin kõverdatud jala üles. Sellele järgnes tohutu pressimiste jada. Põhiliselt mäletan istumist pisikesel kaarjal taburetil ja mõtet, et järgmine kord peab kõvasti trenni tegema, selleks et suuta laps välja pressida. Kõhus olid jubedad valud.  Kahe poole tunni pärast sündis laps ja kõik eelnev oli kui peast pühitud, ma nägin esimest korda oma kallist last.

Kui õmblema hakati ja lokaalselt taheti valuvaigistit teha, siis soovitasin teha valuvaigistit epiduraali, sest näha oli, et lahkliha piirkonda mõjus see väga hästi. Ja nii oligi – õmblemisel ei tundnud mingisugust valu.

Päris ausalt mõeldes ei mäleta ma, et oleksin muretsenud selle pärast, mis mu laps selle sünni jooksul pidi läbi elama. Või isegi, et oleksin mõelnud selle peale. Minu jaoks oli sünnitus jube valus, väljakannatamatu valu. Aga no kui nii siis nii, ärge ainult tulge mulle ütlema, et see ei olnud mitte miski ja et nii peabki olema. Terve elu on mul olnud alakõhuvalud. Stimulatsiooni poolt tekitatud valu oli selle valu moodi, aga kõvasti intensiivsem ja praktiliselt väljakannatamatum. See selleks.

Raseduse ja sünnitusega seotud loengutes käisin ma nii Keskhaigla kui ka Pelgulinna haigla juures. Lisaks rasedate joogas või võimlemises Ülle Lemberi poolt läbi viiduna. Mitmes kohas käisin loengutes just sellepärast, et võimalikult paljud teemad saaksid kuuldud. Ühesõnaga, püüdsin saada võimalikult hea ettevalmistuse.

Alles nüüd, seitse aastat hiljem, mõni aeg pärast kolmanda lapse sünnitamist, hakkan aru saama, et mu esimene sünnitus oleks võinud olla ilma igasuguse vahelesegamiseta. Sellest aga järgmises kirjas.

e-perekool, 14. aprillil 2012. aastal

e-perekoolis samal teemal:

Ma tundsin end täiesti normaalselt

Kas sage tegevus …

Kas teeme veed lahti?