rahn

Kõrvalseisja pilgu läbi:
Nii ehmatavat tulemust homöopaatia kasutamisel pole ma varem kogenud. Kaasa manustas ainet algul homöopaadi nõuga, hiljem jätkas teatud sümptomite järgi ise, andes terapeudile telefonitsi tagsisidet. Olukord ei olnud meile võõras, olime varemgi sel moel abi saanud. Sel päeval oli kaasa üksi kodus. Pidin pärastlõunal Peterburi sõitma ja olin parajasti lõuna ajal teel kodu poole kui kaasa helistas ja ütles, et ei tunne end hästi. Kirjeldas olukorda ja küsis, mis ma arvan, kas tegu võiks olla üle- või aladoosiga? Vastasin, et võib olla ka üledoos ja kohe jõuan koju, siis vaatame lähemalt. Kodus rääkisime veel olukorra üle ja leidsime, et kui on kahtlus, on parem mitte jätkata. Tahtsin just võtta aineklaasi ja ära viia, kui kaasa võttis veel ühe doosi (pool mokalusikatäit ühe tera mitmekordsest lahjendusest). Mäletan, et see pani kulmu kergitama, et ohoo küll ikka on enesekindel. Koheselt oli ka selge, et midagi paremaks ei muutunud. Viisin aine ära. Kaasa lebas diivanil. Pupillid olid vaatamata päevavalgusele suured, nägu kahvatu, keel kuiv, süda lõi ülikiiresti, samas pulssi polnud tunda. Seisund halvenes kiiresti. Kaasa palus helistada homöopaadile, vannutas mind, et kui ma tahan veel midagi teha, siis nüüd on viimane aeg. Teadsin, et hetkel on terapeut hõivatud, aga neil oli kaasaga kokkulepe, et kui on hädaolukord, saab teise inimese kaudu kontakti luua. Helistasin teisel numbril, vastuvõtja ütles, et teab kokkulepet, aga kohe-kohe homöopaat vabaneb ka, ehk kannatab paar minutit oodata. Kinnitasin, et ei kannata, kohe on vaja rääkida. Vahepeal ütles kaasa sõnu, millest sain aru, et tahab minuga jumalaga jätta. Mõte surmast tundus uskumatuna ja lohutasin, et ei sa veel sure. Siis helistati tagasi ja kandsin olukorra ette. Edasi tuli tegutseda kiiresti, juhtnööre kuulates otsisin juba abivahendeid ja kiskusin surijal riideid seljast. Kuigi viin, millega kogu keha üle pidin tegema, oli külm, ei reageerinud naine sellele üldse. Lonks viina suhu, soe pudel jalgade alla ja tekk peale. Tasapisi hakkas pulss tagasi tulema ja süda ei pekselnud enam nii kiiresti. Mõne aja pärast võisin terapeudile kinnitada, et seisund paraneb vähehaaval.
Hiljem kaasa selgitas, et tundis end väsinuna, just kui aine mõju oleks kadunud. Tahtis ikka proovida, kas saab ainest jõudu juurde, et jaksaks lastega tegeleda. Ala- ja üledoosi vahel on mõnikord väga raske vahet teha, eriti haigel endal.

Kuidas asjad tundusid haigele:
Selle talve lõpus põdesin mingit kurguhaigust. Kurk valus, neelata valus. Kuna neid sümptome käib mul ikka aegajalt peal, ei suhtunud ma sellesse just erilise tõsisusega. Tavaliselt läheb see mõne päevaga nohuks ja siis köhaks ja nädalaga saab kõik mööda. See kord oli teistmoodi. Kurguvalu läks hoopis hullemaks, neelata oli aina raskem ja kurk paistetas paremalt poolt korralikult kinni. Valu laienes lõualuusse ja paremasse kõrva. Mäletan, et püüdsin endale sisse saada palju vedelikku, sest äkki järgmine hetk ei suuda ma üldse neelata. Siis on hea, kui on kehas veevaru – peab kauem vastu. Joomiseks pidin pead kergelt vasakule kallutama, et vesi ei jääks paistes kurgupoolele pidama. Ühel ööl, kui kurguvalu oli päris metsik ja magada valu tõttu ei saanud, tuli mul pähe hiilgav mõte kuristada kurku taruvaiguse piiritusega. Suunasin lusika otse kurku, et keelt ei kõrvetaks. Kallasin endale piirituse otse hingetorusse ja ei saanud päris mitu sekundit üldse hingata. Valu ja hirmu seisundis ennast ravida on päris hullumeelne tegu.
Kui juba nädal oli piineldud, võtsin kontakti terapeudiga. Pärast põhjalikku anamneesi jõudis terapeut aineni väga kiirelt. Leevendus saabus kohe peale esimest doosi. Liikusime C30 vesilahusest C200 vesilahusele ja siis lahjendustele (mul oli 3. lahjendus). Kurgu paistetuse täielikuks taandumiseks kulus minu mäletamist mööda 5 päeva. Sellist valu ma nende päevade jooksul enam kannatama ei pidanud.
Keeruliseks läks asi aga doseerimisega siis, kui kurguvalu oli tagasi tõmmanud. Ühel hommikul tundsin, et olen päris unine ja väsinud. Kuna mees oli samal päeval minemas Venemaale, rääkisin ennast oma uduses olekus uut doosi võtma. Lapsed tahavad ju hoolitsust ja süüa, nii et peab jalule saama kiirelt. Võtsin vesilahuse kolmandast klaasist ühe mokalusikatäie nagu ma ikka olin võtnud. Ja keerasin magama. Mees oli just lapsed hommikul lastehoidu viinud ja sain puhata. Vahepeal unest ärgates tundsin rahutust ja ärevust, mille lugesin oma pabistava loomuse arvele. Ikka veel ei näinud ma üledoosi võimalikkust.
Selleks hetkeks tundsin ennast juba tõeliselt halvasti. Helistasin mehele ja küsisin, kui kaugel ta kodust on. Ta jõudis koju kümne minutiga. Mõtlesin, et nüüd oleks veel hea kontrollida, et kas on üle- või aladoos. Võtsin veel pool mokalusikatäit. Tagantjärgi näen, et olin ise täielikult ebaadekvaatne hindama, mis üldse minuga toimub. Varsti tundsin, kuidas mu hingamine on pinnapealne ja käskisin endal sügavamini hingata. Pilk tahtis jääda ühte kohta seisma, keha jäi liikumatuks, mõte vaibus. Vahepeal, kui ennast jälle liikuma ja korralikumalt hingama sain, tundsin täielikku paanikat. Süda tahtis rinnust välja hüpata. Samas käe peal ma pulssi peaaegu ei tundnudki. Ma tundsin surmahirmu. Kutsusin mehe enda juurde ja hakkasin talle rääkima, et ma armastan teda ja lapsi ja palusin andeks, et olen sellise lollusega hakkama saanud ja nemad nüüd üksinda jätan. Mees oli juba vahepeal kontaktis homöopaadiga ja pupillide järgi oli selge, et mul on räige üledoos. Minu arusaam oma aine üledoosi sümptomitest oli täielikult vale.
Mees tõmbas mu viinaga üle ja jootis mulle mitu lonksu viina sisse ka. Minu meelest võttis ta ise ka ühe lonksu selle kõige peale, aga võib-olla mulle ainult tundus nii. Esimest kahte ülehõõrumist ma isegi ei tundnud. Järgneva 10 minuti jooksul hakkasid tõmblused kehas järele andma. Arvasin täie tõsidusega, et südameatakk on lähedal. Lahus läks kaugele teise tuppa ja ülehõõrumisi kordas mees veel mõned korrad pärast seda esimest. Mäletan, et kui keha tõmbles, siis olin omadega kuskil kaugel vati sees. Vaikselt hakkasin lootma, et ma veel ikkagi ei sure.

e-perekool