lohe

Oma raamatu „Praktiline homöopaatia“ lõpus, lk 573-574, tänab Vinton McCabe mitmeid homöopaate nende poolt kirjutatud teoste eest. Kokku on 26 autorit, kellele ta tänu avaldab. Lugupidamise saanute seas on erilisel kohal J. D. Johnson ja John A. Tarbell, eelmisel sajandil elanud ja töötanud homöopaatia klassikute hulka mittekuuluvad autorid. Aga tänu avaldab ta ka homöopaatia klassikutele (eelnevalt ja edaspidi on inimeste ja teoste nimed, vahel ka initsiaalid ja vahel ka eesnimed toodud täpselt nii nagu McCabe neid mainib):

  • H. C. Allen (1836-1909), tema teose „Key Notes“ eest. Tegelik pealkiri on Keynotes and Characteristics with Comparisons of some of the Leading Remedies of the Materia Medica, tegemist on Materia medica secunda III klassi kuuluva teosega.
  • Constantine Hering (1800-1880), tõsi küll, mitte tema peateose, vaid nn abistava materjali „Homeopathic Domestic Physician“ eest. Heringi peateos, The Guiding Symptoms of the Materia Medica kuulub Materia medica secunda I klassi, seda pole aga McCabe kasutanud.
  • Clarke (1853-1931) (viisakas oleks olnud mainida tema täisnimi, mis on John Henry Clarke). Tema puhul mainib McCabe kirjutisi homöopaatia praktikast, mitte põhiteost Dictionary of Practical Materia Medica, mis kuulub samuti secunda I klassi.
  • Boericke (1849-1929) (William Boericke, tegemist ei ole ju joomasõbraga?), tema materia medica eest (Handbook of Homeopathic Materia Medica kuulub secunda II klassi).
  • Isegi Kent (1849-1916) (täisnimega James Tyler Kent, initsiaalidki võinuks olla), saab muu seas autori poolt „tunnustatud“ murrangulise repertooriumi, loengute ja kogutud tööde eest (J. T. Kenti Repertory of the Homeopathic Materia Medica niivõrd suvalise ja solvava mainimise võiks ju ka tähelepanuta jätta, kui McCabe’i raamatus trükitud sümptomite ja vastavate ainete loetelud ei tugineks Kenti poolt tehtud tööl. Aga nad tuginevad Kenti poolt hoole ja armastusega tehtud tööl).

Vinton McCabe jätkab:

„Kuna mul ei saa homöopaatia raamatutest kunagi küllalt, olen kindel, et jätsin välja kellegi väga tähtsa. Vabandan, kui nii juhtus.“ (McCabe: 573-574).

Jah, ja tõsi ta on, keegi tõesti ununes – Christian Friedrich Samuel Hahnemann (1755-1843).
Aga pole lugu, „Hahnemann andestab teile /…/“ (McCabe: 551).
Tegelikult ei ole muidugi teada, kas Hahnemann andestab. Surnutega ei ole asi sugugi nii lihtne.

McCabe võib muidugi ennast maapõhja neada, et ta just Hahnemanni unustama pidi. Ma ütleks aga selle peale, et „valel on lühikesed jalad“.

Tänu on üks omamoodi nähtus. Selle üle võiks pikalt arutleda. Täna tuletan meelde, et me kõik teame, et „aitäh!“ võib tulla südamest, aga ta võib tulla ka viisakusest, kena olemisest, kuigi oma sisemuses saadetakse inimene heasse kohta. Sellised sõnad nagu „aitäh!“, „suur tänu!“, „ole sa tänatud!“, „kiidetud olgu!“ jmt on head katted, mille all asja peale sülitada. Tänu ei pea väljenduma sõnades ega kinkides, tegelik tänu seisneb tegudes. Neist ilmneb paraku tänu sisu.

McCabe’gi ei ole Hahnemanni päris unustanud, lk 565 on tal laused:

„Mis on aga esimesel tasandil? Hahnemanni enda „The Organon of Medicine.“ … (? Kas Hahnemanni teose pealkiri on tõesti ingliskeelne?) … Seda teost peavad lugema ja tudeerima kõik, kes soovivad tõeliselt mõista, milles seisneb homöopaatia. Kõik ülejäänud on lihtsalt kirjutised sellest, mida Hahnemann on juba kirja pannud. Tema teos troonib homöopaatia maailmas.“

Ja ometigi ei ole McCabe’i töölaual Hahnemanni teoseid, mida on omajagu. Sest tema enda töölaual on teised raamatud (neid on küll palju). Millised, saame teada lk 573.
Huvitav, et Tema töölaual ei ole Materia medica prima‘t ehk esmatasandi Materia medicat. Tema töölaual ei ole ka ühtegi Materia medica secunda I klassi teost, mis on professionaalse homöopaadi igapäevased töövahendid. Tema töölaual on Materia medica secunda II klassi teos William Boerickeselt, kuid tekstist on aru saada, et seda ta igapäevaselt ei kasuta.
Kas tõesti meie armastatud autor Vinton McCabe, kes oma jutluse (loe õigesti: jutluse, mitte jutustuse) põhjal on professionaalne homöopaat, kasutab oma igapäevatöös ehk inimeste terveks tegemisel Materia medica secunda III klassi teoseid? Teoseid, mis kuuluvad homöopaatia õppuri kohustusliku materjali hulka, kuid mida hiljem, professionaalina ta ei kasuta?
Professionaalne homöopaat kasutab oma töös ainult Materia medica prima ja Materia medica secunda I klassi teoseid. See on väga lihtne tõde. Ainult reisile ei võta ta kaasa I klassi teoseid, sest need on alati mitmeköitelised, vaid võtab kaasa secunda II klassi teose, mis on tihe märksõnadega konspekt.

Kes on vähegi Hahnemanni teoseid ja tekste lugenud, teab, et Samuel Hahnemanni ei huvita tema enda nime ületähtsustamine. Hahnemanni jaoks on tähtis üks – inimese elu. Ta sai aru, et talle on usaldatud universumi saladused, ta sai aru, et tal on vaja need inimkonnale edasi anda, ta sai aru, et nende teadmistega saab teha väga palju kurja, ta sai aru, et inimesed ei ole valmis neid teadmisi vastu võtma. Kogu oma elu pühendas ta sellele, et kahju oleks võimalikult väike. Tema Organoni kuuendat väljaannet ei avaldatud pea 100 aasta jooksul vaid seetõttu, et inimesed ei teeks endale kahju. Hahnemanni Organoni kuuendas väljaandes on iga sõna, sõnaühend, lause ja paragrahv läbi mõeldud. Neis lausetes on kirjas ajatud saladused inimese elu kohta. Kui neid teatakse, aga nende peale sülitatakse, tehakse kurja. Hahnemann ei saa seda andestada.

Mari Kalkun

Kasutatud kirjandus:

  • McCabe, V. (2014). Praktiline homöopaatia. Põhjalik käsiraamat homöopaatilistest ainetest ja nende kasutamisest akuutse haiguse ajal. Kirjastus Helios.

Loe veel: