Sternumis õpetatava vundamendiks on Euroopa kultuur. Eesti vanarahva kultuur on osa Euroopa kultuurist ja ta on olnud väga rikas. Kas suudame osakestki sellest rikkusest alles hoida ja õigesti kasutada? Niiet me endale ja lastele kahju ei teeks? Siin ei ole küsimus ainult tunnetuses, vaid ka mitmekihilistes teadmistes.

Kui Eestis räägitakse valdavalt beebidest, kasutame Sternumis sõna titt. Selle sõna taustast täna juttu teemegi.

Sõnaseletuse on kirjutanud Sirle Pent, kes on praegu kooliõpetaja. Varem, töötades folkloristina uuris ta eesti hällilaule ja lastelaule. Sirle Pent aitas 1990. aastatel Ülle Liivamägil välja töötada titevõimlemise programmi, mille soojus ja sügavus hämmastab emasid tänaseni.

Ülle Liivamägi, Mari Kalkun

9. aprillil 2014. aastal

———————————

Beebi ja titt

Loomulikult on beebi juba kirjapildi poolest meile täielik võõrsõna.  Sõna titt aga vähemalt vormi poolest eesti oma sõna ja kasutatud vähemalt üle saja aasta.
Rahvaluuletekstides esineb sõna titt vähe, vanas rahvalaulus üldse mitte – on ´laps (mina laulan lapsele) `lapsuke/ `pisike, tilluke`jms/.  Uuemas rahvalaulus on  sõna titt kasutatud peamiselt naljalauludes ja ei tähista väikelast, vaid antakse pilkeline tähendus.

Rahvauskumuslikes tekstides esineb aga seda ohtrasti. Huvitav on, et nt loitsutekstides endis seda sõna ei kasutata, küll aga teksti saatvates kommentaarides. Kui arvestada, et rahvaluuletekstid ulatuvad enamasti 19. saj lõppu, siis võib arvata, et umbes sellest ajast see sõna vastsündinu tähenduses ka kasutusel on. Paralleelselt on kasutusel nii titt-tite-titte, kui tita-tita-titat.

F. J. Wiedemanni sõnastikus (1893) on käänatud sõna titt omastavaliselt ka tita ja titi (kelle?), Wiedemann annab  tähendused: Puppe, kleines Kind (titevarbad, titejalga võtma – aufś Wohl des neugeborenen Kindes trinken, tite pärast tulema – zur Taufe komme), on ka silmatitt (tera)tähendus (Pupille, Bild im Auge) ja peenise tähendus (tita(tite) ots – Eichel am Penis).

A. Rauni etümoloogiline teatmik annab viite sõna titt/tita/ võimalikust põlvnemisest venekeelsest sõnast ditja.

Arvan, et esialgselt võis olla tegu eufemismiga –  nagu sõna hunt on meie keelde tulnud, kuna arvati, kui ütelda susi, võib soe enda karja kallale kutsuda, hakati susi asemel kasutama saksa keeles koera tähistavat sõna (der Hund) – sõna juurduski meie keeles hunt–hundi esialgse susi-soe tähenduses. Analoogiline olukord võis olla ka sõnaga laps – et vastsündinud laps on eriti habras ja õrn, võidi hakata teda nimetama titeks või titaks (vk ditj), et kurje jõude eksiteele viia. Et paljudes kohtades titt tähistas hoopis nukku, võib see üsna tõenäoline olla.

Igal juhul on sõna titt või tita väga vana sõna. Et noored emmed seda pelgavad, on tegelikult ka arusaadav, sest keeles kasutatakse seda sõna väga tihti ka halvustavas tähenduses. Kui lapsepõlves ikka kedagi selle sõnaga halvustatud on (ja küllap seda tehakse tänaseni) tekitab see alateadliku vastumeelsuse sõna titt  vastu (sõna beebi on ses suhtes võib-olla neutraalsem ja pehmem) , mida on raske ilmselt murda, sest keelel on oma teed, aga proovida ju võib.

Lõpetuseks veel väljavõtteid sõnaraamatutest:

J. F. Wiedemann (1893): Peenendatult hääldatuna tit`t` -titi on Wiedemanni järgi udara(tissi) ots –  Zitze am Euter, ära on nimetatud veel ka hellitusvorm sõnast titt – titukene.
Eraldi artiklina on ka sõna titatita- tita(d); titakene, seletuseks antakse: Dimin.von titt, Püppchen, kleines Kindchen (tadelnd auch von Erwachsenen).

Seletav sõnaraamat toob järgmisi näiteid: titt ‹tite 22› s.
1. väike laps, imik. Paarikuine titt. Naisel on titt südame all, tulemas. Naine ootab titte ‘on rase’. Õel sündis titt. Sai, sünnitas tite. Tõi järjekordse tite ilmale. Aadu oli Minnale tite ‘lapse’ teinud. Sa olid siis alles päris titt. || piltl (lapsiku, kogemusteta v. saamatu inimese kohta). Pikkust ja aastaid nagu oleks, aga jutu poolest täitsa titt. Ega 19-aastane loikam enam mingi titt ole. Piripille ja tittesid matkale kaasa ei võeta. Vana mees, aga tite aru!


2. kõnek (nuku v. mingi mähkmetes imikut meenutava eseme kohta). Kaltsudest, riidest õmmeldud titt. „Vaata, kui kena titt!” näitab Anu oma seotud pöialt. *Ennenägematult uhke, ehtsate juuste ning liikuvate silmadega uus titt [= nukk] vapustas isegi Mirjamit .. A. Beekman.

tita ‹6› s. kõnek titt (1. täh.). Tita nutab, tahab vist süüa. Ema hoiab titat süles. Ega ma enam tita ole, et ema sabas sörgin. Peitus on ju titade mäng! Pesamuna peetakse eluaeg titaks. Rääkis toonil, nagu oleks tegemist titaga. Väikest kasvu nagu tita. Poputab teda nagu titat. *Ise suur poiss, aga töinab kui tita. V. Alttoa. *Ma ei kavatse siin titat mängida. Kasvataja ees, kasvataja taga .. V. Beekman. || piltl (saamatu v. lapsiku inimese kohta). Sa oled alles päris tita, ei tea pooli asjugi. Ära ole tita, et säärast juttu usud! Ise juba kakskümmend täis, aga tita mis tita. Ehitus vajab tublisid töömehi, mitte titasid.

Tähendusartikleid  erinevatest sõnaraamatutest sõnade titt ja tita kohta:
ÕS 2006:
kolme+.kuine kolmekuune ▪. Kolmekuine titt.
tit’t <21:tite, .titte> imik, väike laps; argi nukk ▪. Naisel on titt tulemas, naine ootab titte naine on rase. Tite+ema, tite+lapid mähkmed, tite+puder (katsikutoit), tite+tegemine argi
mängu+kan’n kann, mänguasi, lelu ▪. Tita mängukannid. Väike laev oli tormi mängukanniks ülek (tormi võimuses)
tita <7> titt ▪. Ära ole tita! ära ole lapsik, naiivne!

e>; titte vaatama; titte vaatamas käima.

Sirle Pent,

9. aprillil 2014. aastal

Viidatud kirjandus:

  1. Eesti keele seletav sõnaraamat. Veebiversioon.
  2. Raun, Alo 1982. Eesti keele etümoloogiline teatmik. Rooma, Toronto: Marjamaa (2. trükk 2000).
  3. Wiedemann, F. J. (1893). Ehstnisch-deutsches Wörterbuch.

Loe veel:
Titetund