Sünnituse õhkkonnast ja lõdvestamisest sünnitusel.

Mis on veel oluline sünnitusel?

Ka see, missugune see õhkkond on, kui naine on mehega koos sünnitama tulnud. Kas see mees on seal toetav või segav faktor. Kui see mees on naisega koos ettevalmistuse läbinud, siis ta on toetav. Kui mees ei saa aru, mida naine teeb, siis see naine võib olla ka ettevalmistuse teinud, aga näiteks mees kõrvalt ei taju ära hetke, millal võib naist puudutada, millal naine ei soovi? On olnud selliseid juhuseid küll, kui mehele ütled kõrvalt, et äkki sa vahepeal silitad või kallistad või masseerid, siis mees ütleb: „Ta ju ei taha!“ Naine ütleb selle peale: „Tahan küll, sa ju ei tule ja ei tee!“

Veel olulist?

Millele ka veel suhteliselt vähe keskendutakse on see, et kui emaka kontraktsioon läbi saab, siis see on aeg, kui tuleb ennast täielikult lõdvaks lasta. See on antud aeg puhkuseks, seda ei osata kasutada. Lõppes ära, siis jäädakse kramplikult ootama, millal järgmine tuleb. Selle asemel et lasta lõdvaks, lasta kõik kohad puhkama ja kui siis tuleb järgmine, siis tuleb. Sa tunned ju ära, millal järgmine hakkab. Muidu hakkab see pinge kogu aeg kuhjuma ja need valud tunduvad järjest valulikumad.

Mul endal ja mu mitmetel tuttavatel esimese sünnitusega oli see, et käid erinevates perekoolides, et teemadega tuttav olla. Lõpuks sünnitada ikka ei oska.

Ikka on neid ka. See on nagu tubli koolilaps – loeng ära kuulatud, tubli – hinne „viis“. Kohati on need kolmesed palju etemad.

Sünnituse ettevalmistamiseks loengu ärakuulamine ei anna veel sellist ettevalmistust. Loengu materjal tuleb enda jaoks läbi mõelda, selle jaoks peab võtma aja. Ja see, et ma igal pool käin, näitab tegelikult kõige rohkem ebakindlust, mis selles inimeses on. Eriti kui ta on veel mitmes kohas käinud. Siis ta ühte kohta ka ei usalda. Vali siis välja, kuhu sa lähed. Kui sa käid siin ja teises ja kolmandas kohas, näitab pigem enda sisemist usaldamatust. Et äkki kuskil on parem. Või tehakse rohkem.

Valmistumine peab tulema ikkagi endal sisemiselt. Kõige naljakamad on need variandid, kui palatis enne sünnitustuppa minekut on raamat laua peal. Aetakse raamatust näpuga järge. See ei ole kindlasti enam see koht. See raamat tuleks läbi töötada raseduse esimeses pooles, mitte siis, kui viimane lõpp käes. Tegelikult selliseks sünnitamiseks ettevalmistamine peaks toimuma nii palju varakult, et isegi siis, kui juhtub olema, et on enneaegse sünnitusega tegemist, et sa oled jõudnud enda jaoks selle läbi mõelda. Ehk selleks ajaks kui see 30 nädalat rasedust saab täis ja kui on võimalus jääda koju, siis selleks ajaks peaks olema ka sünnituseks ettevalmistuse põhiasi läbitud ja enda jaoks läbi mõeldud. Et ükskõik, mis ja millal tuleb, sa oled valmis. Mitte nii, et nüüd on kuu aega sünnituseni aega, ma hakkan ennast nüüd ette valmistama. See tekitab ainult segadust, hirmu ja kõike muud rohkem kui see asi seda väärt on. Siis pigem jäta üldse käimata.

Räägime vaagna osast. Füsioloogiliselt on seatud, et naine läheb sünnituseks rohkem lahti. Aga kas sa näed, kas naine oskab ennast aidata? Kuidas sa näed seda, et siin on ettevalmistus taga.

Ta oskab valida asendeid, et ahah – sedasi mul oli halb. Nüüd mul hakkab, nüüd ma pean võtma selle asendi, nii mulle sobib. Ta nagu teab neid erinevaid asendeid, kuidas olla. Tunnetab ära selle, et missuguses asendis talle parasjagu paremini sobib.

Sagedamini on nii, et lastakse ennast natukene lõdvemaks, aga mingisugune ootus, et nüüd tuleb järgmine, jääb ikkagi sisse. Ja see tegelikult hakkab kuhjuma. Ja ühel hetkel enam ei suudeta ennast lõdvaks lasta. Kui suudetaks ennast iga kord täiesti lõdvaks lasta… Ma olen viimasel ajal üritanud naiste kõrval olles öelda, et nüüd sul sai valuhoog läbi, sul praegu ei ole valu. Lase ennast täiesti lõdvaks. Ta ütleb, ma ju olen lõtv. Ütlen: „Aga ei ole veel, lase ennast täiesti lõdvaks“. Siis ma näen, et ta laseb ennast tõeliselt lõdvaks. Ta laseb lõdvaks, olemine on parem ja tal ei lähegi nii valusaks. See toimib päris hästi. Neid naisi, kes suudaks seda ise toimetada, on väga vähe. Kogu aeg peab keegi kõrval iga kord meelde tuletama. Ei tea, kas see peaks ikka olema ämmaemanda ülesanne. Või võiks seda teha ka mees. Mehed hakkavad selle peale naerma küll, kui ma ütlen naistele, et nad laseks lõdvaks. Nägu peaks olema nii nagu suure koera kutsikal – bokseril, bernhardiinil, njuufal. Et kui jooksevad, siis kõik on lota-lota. Et loperdaks kõik. Kui ise suudaks ka ennast sünnituse käigus lõdvaks lasta, siis saab palju kergemini. Osa, kes hakkab selle peale naerma, et talle teeb see võrdlus nalja, see laseb automaatselt ennast lõdvaks. Ja on näha, et talle mõjub. Ja on neid, kes ei suuda seda enam vastu võtta. Ja siis ta on kogu aeg pinges. Ega see midagi head endaga kaasa ei too, ainult pikemaks läheb asi.

Kas on võimalik erinevaid sünnitajaid kuidagi kirjeldada?

On neid, kes tulevad  – ma olen 9 kuud rase olnud, ma olen nüüd siin, sünnitage nüüd minu eest. See on kõige ebameeldivam seltskond. Kui me saaksime seda teha, siis ma teeks selle hea meelega ära. Ja mul oleks oluliselt lihtsam kui temaga koos sünnitada. Kahjuks me seda teha ei saa. Aga on alati selliseid, kes tulevad, on heas positiivses meeleolus. Tõeliselt ootavad, et see sünnitus tuleks ja nad saaks selle lapse sealt oma käte peale. Sünnitavad seal mõne tunniga ära, kenasti ja hästi ja siis on alati endal selline mõnus positiivne emotsioon vastu pidada neid, kellega sa pead vahest 10-12 tundi maadlema.

Intervjueeris Mari Kalkun

12. detsembril 2012. aastal

 

Loe e-perekoolis veel:

Intervjuu ämmaemandaga. 1. lugu.

Sünnitus