kukehari

James George Frazer jaotab maagia kaheks suuremaks haruks: sarnane sünnitab sarnast ehk tagajärg peegeldab põhjust; ja asjad, mis kunagi on omavahel kokku puutunud mõjutavad üksteist eemalt ka siis, kui tegelik kontakt on katkenud.
Esimest nimetame sarnasusseaduseks ja teist kontaktiseaduseks. Esimest printsiipi kasutades eeldame, et mistahes soovitud tulemuse võime saavutada selle imiteerimise teel. Teist kasutades eeldame, et mida me ka ei teeks mingi esemega, mõjub see samamoodi isikule, kellega see ese oli kunagi kokkupuutes, ükskõik, kas see moodustas siis osa tema kehast või mitte.

Sarnasusseadusele toetuvaid toiminguid võime nimetada homöopaatilisteks. Siin me eeldame, et tegemist on universaalse loodussedusega. Nii homöopaatilist kui ka kontaktiseadust saame universaliseerida sümpaatia seaduse alla, st saame eeldada, et mõju toimib läbi sümpaatia objektide vahel, et see mõju kandub ühelt teisele teatava nähtamatu välja kaudu.

Neid seadusi on võimalik kasutada nii positiivselt kui negatiivselt. Võimalusena teistele kurja teha on seda kasutatud nõidumisel ja mustas maagias. Lihtsaim võimalus on valmistada vaenlase kujutis ja siis see hävitada või seda kahjustada. See nõuab usku, et inimene kannatab samal viisil kui tema kujutis.

Positiivselt saab neid seadusi kasutada näiteks inimeste siia maailma aitamiseks. On võimalik kergendada sünnitust või ravida viljatust. Näiteks, raske sünnituse korral on tegevuses kaks abilist – ämmaemand tegeleb naise sünnituse füüsilise ja teaduspõhise abistamisega, teine abistaja kehastub aga ise sünnitajaks, kinnitab enda kõhule kas palli, padja või kivi ja järgib täpselt juhtnööre, mida karjub sünnitajale ämmaemand. Ta imiteerib oma palli liikumisega lapse liikumist ema sünnitusteedes kuni õnneliku sünnituseni välja.

Homöopaatilist maagiat on läbi aastatuhandete kasutatud ka raviks ja haiguste ärahoidmiseks. Näiteks kollatõve raviks kasutati keerukat meetodit, kus ravi idee põhines kollase värvi tõrjumises kollaste olendite ning asjade juurde ja vastupidi, rõõsa ja roosa jume ligi meelitamises. Selleks sobis näiteks preestri palve:

“üles päikese juurde mingu sinu südamevalu ja sinu kollatõbi;
punase sõnni värviga ümbritseme me sinu.
Punaste toonidega ümbritseme sinu ja pikk olgu see elu!
Terveks saagu see inimene, kollasest jumest priiks saagu ta!
Iga oma vormi, iga väega ümbritsegu sind punased lehmad ja sõnnid.
Kollastesse papagoidesse ja põõsalindudesse ajame me sinu kollatõve.“

Neid sõnu lausudes andis preester patsiendile punase sõnni karvadega segatud vett juua. Seejärel, et patsiendi jumet veel parandada ja kollast värvi tema küljest lõplikult kaotada, talitas ta järgnevalt: esmalt määris patsiendi pealaest jalatallani kokku kollaka, safranist valmistatud pudruga, asetas ta voodile, köitis kollase lõngaga voodijalutsisse kolm kollast lindu; ja patsiendile vett peale kallates pesi siis pudru – ning koos sellega ka kollatõve – patsiendilt maha lindude suunas. Seepeale, et patsiendi jumele nii-öelda viimast lihvi anda, võttis ta mõned punase sõnni karvad, mähkis need kuldlehekesse ja kleepis patsiendi ihule.

Üks homöopaatilise ravi (maagia) suuri eeliseid on, et see võimaldab sooritada ravi arsti, mitte tema patsiendi nahal. Haige pääseb sel teel igasugusest tülist ja ebamugavusest ning võib jälgida, kuidas terapeut tema eest piinades vaevleb. Terapeut imiteerib patsiendi sümptomeid ning seejärel imiteerib ka tervenemise protsessi, mille käigus ja mille nägemise tulemusena ka patsient terveneb.

Selle loo moraal: Esiteks, ära ise kohe praktiseerima torma, enne jälgi maailma, inimesi ja elu, et sa õpiksid märkama neid loodusseaduseid. Teiseks, homöopaatial on väga pikk ajalugu, mis on alguse saanud juba inimkoosluste tekke algaegadel. Hoidkem seda suurt inimkonna elutarkust!

Ülo Liivamägi