Plöga

Homöopaatia raviviisina on Eestis hetkel ülimalt populaarne. Kuna me oma perekoolis puutume kokku eelkõige rasedate, sünnitajate ja väikelaste vanematega, siis meie kogemusele tuginedes kinnitan, et  homöopaatia on viimase viie aasta jooksul saavutanud ülimalt suure populaarsuse. Võib julgelt väita, et laste kasvatamise ja tervisega seonduvas valdkonnas on see hitt-teema. See, kuidas meie esivanemad oma tarkustega tervisehädadega toime tulid või kuidas leebemate vahenditega lihtsatele tervisehädadele kodus leevendust leida, see naisi enam eriti ei huvitagi. Need teemad ei ole enam moes. Moes on nüüd homöopaatia ja terad.

Minu kokkupuude homöopaatiaga sai alguse seitse aastat tagasi, kui ravivõimalust otsides sattusin homöopaadi vastuvõtule. Olen sellesama ühe homöopaadi patsiendiks tänase päevani. Nende aastate jooksul on kogemust patsiendina kogunud juba üksjagu, seda nii kergemate akuutsete haigusjuhtumitega kui ka keerulisemate krooniliste haiguste raviga. Lisaks alustasin pea seitse aastat tagasi ka ise homöopaatia õpinguid ja homöopaatiat õpin tänase päevani. Praegu vaatan nendele aastatele tagasi ja olen tõesti tänulik, et kohe alguses suruti mu kätte nii homöopaatia looja Samuel Hahnemanni kui ka teiste klassikalise homöopaatia suurkujude teosed.

Mitte, et ma ülbelt arvaks, et olen neis teostes kirjutatu omandanud, oh ei, aga mingi kvaliteedi piiri ja nõudlikkuse ning aukartuse homöopaatia ja inimese tervise ees nende raamatute lugemine on mulle andnud. Kui tabada isegi killukest nende autorite poolt tehtud töö põhjalikkusest ja sellest, kuidas need härrased on suhtunud Inimesesse ja tema tervisesse ja selle taastamisse, siis see peaks andma mõistusega inimesele mingi ideaali. Ideaali, mille poole me kõik, kes julgevad teha otsust määrata endale või kellelegi teisele aine, peaksime liikuma.

Igal juhul annab mu senine kogemus homöopaatiaga õiguse arvata ja seda arvamust ka avalikult jagada. Eriti seetõttu, et mitmed minu kursusekaaslased ja vanemate kursuste õpilased, kellega omal ajal koos õppisime, on tänaseks päevaks aktiivselt tegutsevad terapeudid, Nad tegelevad inimeste ravimisega. Nad arvavad endil olevat pädevuse inimesi ravida.

Miks ma kahtlen nende pädevuses? Ma kahtlen nende pädevuses seetõttu, et ma olen lugenud kõiki viimasel ajal ilmunud eesti keelde tõlgitud homöopaatia raamatuid, mida enamik praegu Eestis tegutsevaid homöopaate lahkelt inimestele soovitavad. Mõned homöopaadid „ravivad“ nende eesti keelde tõlgitud raamatute põhjal inimesi ja osad neist ka õpetavad homöopaatiat. Võtan need raamatud kokku koondnimetusega saast, peldikukirjandus. Need raamatud lähevad vastuollu enamike homöopaatia põhimõtetega, need raamatud kubisevad vigadest, neis raamatutes kirjutatu ei ole homöopaatia. Võib-olla need soovitajad ei ole neid raamatuid mõttega lugenud? Jah, see võib nii olla, aga sellisel juhul, kuidas saab soovitada midagi, mida sa ei ole lugenud?

Homöopaatia suhtes on alati olnud palju kahtlejaid ja ka jõulisi huvigruppe, kelle huvides ei ole homöopaatia kasutamise kasv. Juba Hahnemanni ajal oli tal palju vastaseid, kelle mõtteviisi ebaloogilisusele ja vastuseisu põhjuste selgitamisele Hahnemann Organonis päris palju ridu pühendab. Seetõttu on äärmiselt suurt nördimust tekitav, et homöopaatia kasutamise tase Eestis on praktiliselt olematu, et me homöopaatiasse nii matslikult ja labaselt suhtume ja seeläbi neid kahtlusi ainult õhutame. Kui nüüd mõni inimene, kellel siiski tekib huvi homöopaatia vastu ja ta läheb raamatupoodi, ostab eestikeelse kirjanduse ja seda loeb – kui ta seda kirjandust loeb, siis jääb talle homöopaatiast ikka väga totakas mulje ja arusaam. Sest need raamatud on kaugel elementaarsest erialasest professionaalsusest ja mõistusega inimene näeb neid asju läbi.

Siit tekibki järgmine ebaloogilisus minu jaoks. Eestis on kõrgharidusega täiskasvanute osakaal kogu rahvastikust päris kõrge. Naiste osas on see osakaal kõrgem kui meeste hulgas ja kui vaadata vanuseliselt, siis praegu lapsi sünnitavate ja alaealisi lapsi kasvatavate naiste hulgas peaks kõrgharidusega inimeste osakaal samuti olema väga kõrge. Miks ma kirjutan kõrgharidusest? Ma ei arva, et homöopaatia kasutamine oleks kuidagi seotud kõrgharidusega või et kõrgharidusega inimesed kuidagi pädevamad, targemad, paremad oleksid. Seda kindlasti mitte. Küll aga peaks kõrgkoolis õppimine (sõltumata õpitavast erialast) andma inimesele päris suure kogemuse erialakirjanduse lugemisega, võõrkeelse kirjanduse lugemisega, valdkonna teoreetiliste lähtealuste selgekstegemisega ja nendel põhinemisega. Algallika austamisega. Samuti tuleb kõrgkoolis kirjutada päris tublil hulgal kirjalikke uurimistöid. Mis jällegi annab kogemuse mingi kindla valdkonna materjaliga tööks, kogemuse, kuidas selekteerida tõsist kirjandust pealiskaudsest ja väärast mulltekstist. See peaks inimesele andma loogilise mõtlemise oskuse, ebaloogilisuse nägemise võime tekstis, analüüsivõime. See peaks ju nii olema…ei taha olla ebatolerantne, aga miks siis homöopaatia osas, mis on seotud meie kõige tähtsama vara, tervisega, me seda kõike ei kasuta?

Olen ise lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, olnud seotud turunduse valdkonnaga. Need homöopaatia eestikeelsed tõlkeraamatud, mille järgi meie emad oma lapsi ja homöopaadid patsiente „ravivad“, meenutavad mulle vägisi 10 minuti wc lugemist „Kuidas saada ühe päevaga turundusproffiks“ või „10 nippi oma toodete müügiks, mis viivad teid edu tippu“. Ma ei tea, iga loogiliselt mõtlev inimene saab ju aru,et selline kirjandus on saast.

Pealegi, tänapäeva inimesed oskavad keeli. Enamike erialade puhul on kvaliteetne erialakirjandus võõrkeelne. On meie paratamatus, et oleme nii väike rahvus, kus emakeelset erialakirjandust enamikel teemadel ei ole. Homöopaatiaga on samamoodi. Milleks tõlkida välismaa halvakvaliteedilist kirjandust, kui inimesed võiksid lugeda võõrkeeles, kus valik on väga lai ja kättesaadav? Miks me, eestlased oleme sellega nõus, et meile pakutakse mingit välismaalt tulevat jama ja me siis ilma mingi kriitikata selle vastu võtame? On selge, et nii väikese turu jaoks ei ole mõtet nii spetsiifilist kirjandust tõlkida kui seda on homöopaatia. On selge, et kuna seda siiski soovitakse teha, siis valitakse mingi ümmargune mull, mida võimalikult paljudele müüa saaks ja seda tõlgitakse siis ka täpselt nii nagu tõlkija oma tarkusest homöopaatia kirjandusest aru saab. Paraku homöopaatia ei ole selline valdkond, kus see on aktsepteeritud. Halb kommertslik üllitis pannes kokku sobimatu tõlke ja halva sisutoimetamisega võrdub totaalne peldikukirjandus. Lisaks, kui mingi erialaga end kurssi viima hakata, tasub alati tutvuda esmalt klassikutega ja alles siis, kui klassikalised lähenemised ja põhiteooriad on teada, liikuda ka kaasaegsema valiku juurde. Alles siis tekib inimesel oskus kaasaegse kirjanduse kvaliteedi osas seisukoht võtta.

Mis on minu kirjutise eesmärk? Mul ei ole kommertshuvi ja siia ei järgne mingi homöopaatiateemalise kursuse või teie nutitelefoni sobiliku äppi müügikuulutust. Ei, ma kirjutan seda lugu seetõttu, et inimesi, kes iseenda ja oma laste tervisest veidigi hoolivad, hoiatada. Või õigemini – teavitada sellest, et tuleks olla ettevaatlik ja kui te näete kas oma kõrgkooliharidusele tuginedes või veel parem talupojamõistusele tuginedes end homöopaadiks nimetava isiku töös ebaloogilisust, kui teie sõbranna soovib teile nende raamatute või veel hullem, facebooki kommuunide või homöopaatia äppidele tuginedes soovitada tera, siis pigem jätke see tera võtmata. Teete endale vähem kahju.

Eesmärgiga tõsta inimeste teadlikkust homöopaatiast ja sellest, mis ei ole homöopaatia, oleme asunud e-perekoolis kirjutama homöopaatia teemal. Kirjutavad homöopaadid, homöopaatia õpilased ja patsiendid. Head lugemist ja tõsiselt mõtisklemist neil teemadel!

Informatsiooni uutest artiklitest saate liitudes meie homöopaatia teemalise facebooki lehega www.facebook.com/homeopaatia

Kaisa Nurmsalu