rohutirts

Kas te juba teate, et peagi saate homöopaatilist ravi eriarstidelt? EL-s on välja tulemas üleliiduline seadus, et homöopaatia on tunnistatud võrdväärseks ravimeetodiks kõigi teiste teaduspõhiste meetodite kõrval. See aga ei saa olema perearstide rida, vaid eriarstide monopol ning sellega kaasnevad paarikuused järjekorrad eriarsti juurde pealekauba. Kui lähete perearsti juurde ja ta tahab teile näidata, et käib ka ajaga kaasas ning pakub teile väga looduslikku homöopaatilist GrippHeeli või Traumeeli, siis saate uhkelt öelda, et mina selliseid amatöörlikke segusid ei tarbi, mina lähen eriarsti juurde, homöopaadi juurde!

Kuidas me sellisesse seisu oleme jõudnud? Me oleme teinud sammu modernismist (post-) postmodernismi!
Modernismi ideed pakkusid välja valgustusaja filosoofid 18.sajandil. Teaduse, mõistuse ja loogika universaalsete väärtuste järgimine võimaldas inimkonnal loobuda kõikidest vananenud ja progressi takistavatest ideedest ja sümbolitest. See vabastas inimesed ebausust ja irratsionaalsest käitumisest. Nii jõudiski inimkond olemisviisi, mida iseloomustab vabadus, õnn ja katkematu progress.
Olulised modernismi sambad on usk objektiivse tõe olemasolusse, individualism ja universaalsus. Objektiivset tõde saab tunnetada läbi teaduse! Selleks tuleb kasutada oma mõistust kiretult ja erapooletult. Kõige aluseks on matemaatika, mis on teaduslike katsete tõe kriteeriumiks.
Individualism väärtustab iga inimese, universaalsus lisab juurde ühise inimloomuse olemasolu kõigil; kui me lisame siia juurde veel piiritu optimismi tulevikku, siis on see ju peaaegu kui paradiis; kes tahaks sellisest maailmast ära; kuhu on siit edasi areneda? Aga, näed, ühiskodlik progress on vägisi tõuganud meid postmodernismi. On selge, et kellel on jõudu rohkem, suudab kauem klammerduda vana ja hea külge (kool, meditsiin), aga meid, nõrgukesi, on arengu-vood kandnud juba kaugele eemale siit.
Kuhu me siis jõudnud oleme?

Infotehnoloogia areng ja infouputus on viinud olukorrani, kus teaduse eesmärgiks ei ole enam tõde, vaid teaduslik tegevus iseenesest, mille eesmärgiks on majanduslikud saavutused ja sellega kaasnev võim. Ja kui tõe sammas on murdunud, on kokku varisenud ka kõik muu: see toob kaasa kultuuri, kus keskseks saab mäng, juhuslikkus, anarhia, kurnatus, vaikuse ihalus, passiivne osalemine, leppimine sellega, et tähendusi pole, pole suuri narratiive, millele toetuda, kaob keskendatus, absolutiseerub autoriteetide vihkamine, võimendub iroonia, ebamäärasus, skirofreenia.

Kui me püüaksime seda protsessi kirjeldada arenguna, saab siin esile tõsta vaid ühe mõiste – pidev piiride lõhkumine ehk vabadus! Eks see kirjeldab ka makrokosmilist arengukäiku – universumi pidevalt kiirenev paisumine ehk piiride üha kiirenev laialilükkamine. Viib see küll selleni, et peagi me ei näe isegi lähemaid galaktikaid ja tähti, mis omakorda tähendab, kui tõstame selle pildi inim-maailma, et oleme end kõigist teistest niivõrd ära lahutanud, ja oleme nii vabad, et ei pruugi aastaid kedagi näha ega kellegagi suhelda.

Aga meie räägime ju hoopis homöopaatiast ja selle arengutest!
Nagu nägime – sagedused kasvavad ja piirid avarduvad, seega inimkonna päästavad homöopaatiliste raviainete kõrged ja üha kõrgemad potentsid (terakesed). Peagi me enam tõenduspõhist meditsiini ei vaja, sest see jääb iganenud modernismi aega ja kes soovib oma arengut pidurdada, eks see võib ju ka arste külastada.

Kui me usuksime ühiskonna ja inimeste pidevasse arengusse, siis peame ka uskuma, et ühiskonna areng peab ise meid kõigist haigustest terveks ravima. Kõik modernse ajastuga seotud haigused jäävad selja taha: tuberkuloos, radikuliit, vähk, hüsteeria, mädanikud jt. Postmodernismis on suurtest haigustest järele jäänud vaid vari: „mul on ebamäärane tunne, et on paha olla; mul on pinnapealne uni; kusagilt alakõhust miski pistab; pea on kui vatti täis; tasakaal kipub kaduma; vasakut kätt ei tunne juba mõnda aega jne“. Te näete, et kõik „kõvad“ haigused on kadunud, postmodernism on neist võitu saanud, on järele jäänud vaid haiguste varjud! Aga, meie ühiskond areneb aina edasi ja küllap peagi saame ka neist varjudest lahti.
Kahjuks see siiski niiviisi läinud ei ole, sest postmodernism on koos kõige muuga kõrvale heitnud ka idee progressi ehk arengusse. Me ei saa enam olla sinisilmsed optimistid, vaid peame olema … nihilistid.

Äkki aitab meid siit edasi homöopaatia? Homöopaatilise raviaine kõrgema „sageduse“ saamiseks tuleb seda lahjendada ja potentseerida. Potentseerimine tähendab tugevat ja pikaajalist raputamist. Sellega saab meie ühiskond juba üsna hästi hakkama: meid raputatakse osavalt ja piisava tugevusega – sõda Ukrainas, Vene oht, Enesetapjad-muslimid, ISIS jt. Nüüd oleks veel vaja midagi lahjendada. Seegi on lihtne – parim lahjendaja on unustamine, st tuleb loobuda minevikust. Selleks, et teha järgmine samm ja liikuda sujuvalt postmodernismist post-postmodernismi tuleb vaid unustada kõik vanad autoriteedid ja klassikud lõplikult ja igaveseks! Uutega pole ju muret, sest uusi niikuinii juurde ei tule. Ja, ehk nüüd saamegi elada kui lilleke, sest tuleb kevad, päike paistab, silme ees on üha kõrgemate sagedustega ja kiirema arenguga tulevik, ja …

Piioneer ei karda hunti (hunti)
annab talle vastu lonti (lonti)
(aga) Hahnemanni kartma peab
seda igaüks meist teab!

Tervitusi tulevikust! Ülo Liivamägi