hoidised

Ma ei saa midagi sinna parata, aga kui saabuvad juuli-august, käivitub minus korilane. Mitte ükski muu ülesanne ei takista mul hoidiste tegemist. Tung varuda talveks toitu tundub lausa haiglane.
20aastaselt hakkasin ise moosi keetma – ostsin turult marju. Moosid, hoidised – kõik läksid käärima. Ma tõenäoliselt ei osanud teha, ei osanud hoida. Kõik läks p… . Aga ma jätkasin. Lastega koos on tekkinud suurem vajadus ja ma ise tean juba, palju midagi vaja on. (naine)

Olen kasvanud perekonnas, kus valitses arusaam: „Kogu oma elu ei saa naine köögis ja põllumaal ka mööda saata.“ Moosid ja mahlad tehti samas kõik ise, neid oli alati piisavalt. Mu ema tegi isegi sõstardest tarretist, mis nõuab keskmisest suuremat tähelepanu. Samas on mul meeles selline pidev mure: Kas ikka saab piisavalt läbi keedetud? Kas ikka on piisavalt suhkrut? Kas purgid on piisavalt puhtad? Küsimus oli niisiis: Kas säilib? Kas läheb käärima? Hallitama? Seda juhtus. Tagantjärgi mõeldes siiski mitte väga palju. (naine)

Ema tegi kindlaid asju – marineeritud seened, hapukurgid, punase sõstra mahl, arooniasiirup, mustsõstramoos, maasikamoos. Probleem, mis mulle on meelde jäänud, oli – et keegi hoidiseid ei söö. Keegi ei taha hoidiseid. Ja ma ei saanud ka aru, miks ema keldrist moosi ei toonud? Need olid kümne sammu kaugusel. Samas tõesti – hoidised jäid külmkappi seisma ja läksid käest ära.
Minu jaoks on see arusaamatu. Teen palju hoidiseid. Kui ma teen õhtusöögi, on auasi, kui me toome välja hoidise. Kui neid on palju, on see lihtsalt luksus. Kui mõnda hoidist on vähe, siis me planeerimegi need ainult erilisteks tähtpäevadeks. Kui see purgi sisu jõuab lõpuks lauale, siis ongi tähtpäev juba eriliseks muutunud.

Mu ema teeb süüa, tema toidud on väga maitsvad. Samas ei ole olnud temas seda erilist naiseks olemise uhkust, et ma pakun midagi oma perele. Naise osa on siiski perekonna toiduharjumused. Naise osa on pakkuda midagi maitsvat. (naine)

Mul on üks tuttav. Neil on Eestis kaunis talu, tsivilisatsioonist eemal. Neil käib palju külalisi. Ja nad ütlesid, et neil pole marjadega midagi teha, sest neil läheb 1 purk oma moosi aastas. Samas on neil poemoosid ja -mahlad külalistele laual. (naine)

Kas üldse on olemas naisi, kes ei keeda moosi? Mõistusega ma võin seda aktsepteerida. Aga siiski – kuidas saab üldse niimoodi, et oma moosi ei ole? Minu jaoks on tänasel päeval kodused hoidised kodusoojuse üks osa. Talvine õhtusöök, isegi kui naine ei ole päevade kaupa süüa teinud, siis kui saab avada oma hoidise, tunnen ma, et mu naine hoolib minu perest – endast, minust ja meie lastest.

Mina osalen muidugi ka kogu protsessis – korjan marju või seeni, aitan hoidiseid teha – sellest on kujunenud traditsioon. (mees)

Mulle meeldib korjata kõiksugu asju. On loogiline, et neist tuleb midagi keeta. Kui ma ise ei korjaks, jätaks see teema mind vist külmaks. (mees)

Mulle meeldib teha mõningaid hoidiseid. Ma ei saa aru, miks ma ei võiks neid teha? Kas see peaks ainult naiste asi olema? (mees)

On palju peresid, kus süüakse oma hoidiseid. Ja siis on hulk peresid, kus neid tõesti ei sööda. Miks ei sööda koduseid hoidiseid?

  • Tundub, et inimesed ei oska keeta moosi. Inimesed oleks nagu jäänud nõukaaegsesse pärandisse moosi keetmisest – et tuleb panna palju suhkrut, muidu moosid ei säili, et suhkur on kallis, et läheb käärima, et ei jätku purke, pole purgikaasi, et see on kohustus, sest muidu ei saa midagi jmt.
    Asi on tegelikult palju lihtsam – vähemalt minul läheb ühte korralikku torti palju rohkem suhkrut kui 10liitrisesse moosipotti. Kvaliteetsed purgid ja kaaned on nii kergelt kättesaadavad, isegi linnaoludes annab ka hoiuvõimalused välja mõelda. (naine)
  • Karm, aga tõde. Koduhoidiseid ei sööda, sest tegelikult on probleemid kodusoojusega. Kodumoose, -mahlasid ja -hoidiseid lihtsalt ei väärtustata. Aga miks ei väärtustata? Sest isetehtut ei hinnata. Lisaks see igiammune arusaam, et hea on kõik see, mis on väljas. Koduhoidised ei ole odavamad, nad ei pruugi isegi maailma kõige tervislikumad olla, kuid neil on sügav emotsionaalne väärtus, mida mitte kuskilt osta ei saa. (naine)
  • Muidugi on suur probleem, kui kodumoosis ei ole ka tegelikult soojust. Väikestel lastel pole valikut, pubekad aga hakkavad seda juba oma eelistuste kaudu välja näitama. Selles mõttes on väga aus osta moos poest. (naine)
  • Eks ta selline kaduv kunst ole. Suve lõpupoole vaatad keldris oma uhkeid riiuleid täis erinevaid hoidiseid ja kevadel on kõik juba väga hõre. Puude tegemisega on sama – teed ja tassid ja laod ilusad riidad valmis ja järgmisel suvel pole enam midagi järel. (mees)

Ülle: “See on täiesti haige, sa oled tänapäeva mõistes nagu korilane. Samas, see käivitab naiselikkuse naises, aktiveerib sisemist naiseks olemist. Vaatad kõiki neid purke, mis sa oled kokku vaaritanud. Talvel avad purgi. Iga purk on hindamatu väärtusega.

Kui naine ei suuda läbi pressida tänapäeval „peale pandud“ soolisest võrdõiguslikkusest ehk soovist pidevalt vaielda, kes peab midagi tegema ja kas üldse peab midagi tegema, siis minul on temast ja tema perest lihtsalt väga kahju.

Ühes korralikus naises on igal juhul säilinud soov pakkuda oma perele sooja südamega valmistatud moosi. Minupärast nimetage seda iganenuks, aegunuks, keskaegseks, aga ma tean, et see hoiab pere koos ja tervena.”

e-perekool