Ma olen mees, seega seda lugu kirjutades vaatan armastusele mehe silmadega. Naine võib armastusest aru saada teisiti, samas, ega mehedki sellest ühtemoodi ei mõtle. Aga kuulake… Isad läksid oma poegadega mägimatkale. Üks poistest libastus ja libises järsaku kaldast alla. Ta sai viimasel hetkel puujuurikast kinni. Teised mehed, kes seda pealt nägid, viskasid poisile köie, et võtku kinni. Poiss hüüdis vastu, et haarab köiest vaid siis, kui tema isa on kohale jõudnud ja hoiab teisest otsast. Teine lugu. Mees jäi haigeks ja viidi haiglasse. Arstid määrasid raviplaani. Mehelt küsiti nõusolekut. Mees vastas, et ravi üle otsustab tema naine. Sarnane lugu oleks ka siis, kui peres väike laps haiglasse satub. Mida me näeme – me usaldame vaid neid, kelle kohta on meil kindel veendumus, et nad meid armastavad. Eks abi oleks saanud anda ka teised (kas teiste poiste isad esimeses loos või arstid teises loos), aga otsustavas olukorras saame toetuda vaid neile, kelle armastusse me usume. Kust me teame, et meie partner meid armastab? Et vahel kallistab ja vahel teeb hea õhtusöögi? Või et vahel ütleb, et ma armastan sind, samas ülejäänud nädala näägutab ja viriseb su kallal. On selge, et ikka kipub kahtlus hinge pugema, et palju seda armastust veel järele on jäänud. Hakkame siis ise sellele tõendusi otsima? Probleem on keerulisem, kui esmapilgul paistab, sest teise inimese hinge me ei näe. Võrdluspildina saab siin tuua inimese ja Jumala suhte – me ei näe Jumalat ja me peame pimesi uskuma, et ehk Ta on olemas ja  mind veidigi armastab. Tagasisidet ja tõendusmaterjale samahästi kui pole. Tegelikult on sama lugu kõigis täiskasvanud inimeste suhetes – meil puuduvad otsesed tõendid, et teine mind armastab. Ja seega ei ole teist võimalust, kui vaid uskuda, et ta armastab. See mõte võib algul võõras tunduda, aga ainukene võimalus tunda ja vastu võtta armastust on uskuda sellesse, et Teine mind armastab. Asi on ju kahesuunaline, st ka Tema saab vaid uskuda, et mina teda armastan. Ja lõpuks jääbki kõik sõltuma heast usust, lootusest, avatusest armastusele, lootusest, et kui mina armastan, siis ehk ka Tema  usub sellesse ja avab end minu armastusele. Minu lood kipuvad jätma pessimistlikku alatooni, st näitavad, et elu ei ole nii lihtne, kui näib, samas kui teda mõista püüda, siis on elu väga lihtne.

Ülo Liivamägi

13. novembril 2013. aastal