Kaks suurt filosoofi – Erich Fromm ja Emmanuel Levinas – on kirjutanud armastusest veidi teisiti, kui te oma igapäeva elus selle mõistega kokku puutute, nii et kuulakem neid.

flammentanz

  • Armastus ei ole esmajoones suhe teatud kindlasse inimesse, see on suhtumine, suhtumisviis, mis määrab inimese seostatuse maailma kui tervikuga.
  • Armastust ei määra objekt, vaid armastamisvõime. Kui inimesel on arenenud armastamisvõime, siis armastab ta paratamatult ka teisi inimesi. See sisaldab kokkukuulumise kogemust kõikide teiste inimestega.
  • Võime armastada, nagu ka andmisakt, sõltub inimese arenguastmest. Selline inimene on üle saanud sõltuvusest, enesekesksest võimuihast, soovist teisi enese huvides kasutada või midagi koguda. Ta on saavutanud usu inimvõimetesse, julguse toetuda iseendale. Seni, kuni sellised omadused puuduvad, kardab inimene enesest anda – kardab armastada.
  • Armastus „kolmanda“ vastu on see armastuse vorm, mida on nimetatud ligimesearmastuseks või universaalseks armastuseks, hoolitsuseks ükskõik kelle teise eest. Just sellest armastusest lähtudes on edasi arenenud ühiskonna humaniseerumine, sotsiaalhooldus. Samas on see armastus austus teise isiku vastu, kes on midagi unikaalset, ainulaadset juba oma olemasolu tõttu inimesena.
  • Lisaks on armastus suuremeelsus Teise vastu ja ühtlasi teisele esitatav nõudmine. See, kes armastab, ütleb: Armasta mind! See nõudmine ei ole seadus, vaid väljendab vajadust teise järele: sinu olemasolu on vajalik, et ma saaksin edasi eksisteerida.
  • Lõppeks on armastus ka nii ühinemine kui eraldumine. Erinevusi ei saa kaotada, aga erinevused rikastavad ühinemist. Et armastus on ühtsuse ja erinevuse ühinemine, väljendub tema viljas, kolmandas, mis tuleb ilmsiks just lapses. Lapses on kahe teineteisest erineva inimese jooni, kuid vanemate ainese ümberkujundus on ise neist erinev. Ja see ongi ettenägematu kingitus. Ühtlasi on suhe lapsesse suhe absoluutsesse tulevikku või lõpmatusse aega. Laps väljendab igavikku armastuses.
  • Armastus hõlmab tulevikku ja on siiski täielikult olemas olevikus. Suhe tulevikuga on lõpmatu, sest armastus on „lõpmatu“ ja see tähendab, et see on avatud imele, ettenägematule.

     Armastus ei ole eriline sõpruse vorm,
Armastus ja sõprus mitte ainult ei tundu erinevalt.

      Nende sihid on erinevad.
Sõprus puudutab teist inimest,
      armastus otsib seda,
      millel ei ole kindlat kuju, 
      vaid mis on lõpmatult tulevikus,
      seda, mida tuleb esile kutsuda.
Ma armastan täielikult vaid siis,
kui teine armastab mind,
mitte et ma vajaksin Teise tunnustust,
vaid kuna mu ihalus vaimustub teise ihalusest,
ja kuna Mina Ise ja Teine selles kohtumises,
kus me jääme erinevaks,
selles aine moondumises
mitte ei sula ühte, vaid hoopis
    – väljaspool kõiki kavatsusi –
väljaspool igasugust mõttekat ja mõistlikku väge
kutsume esile lapse.

Ülo Liivamägi, märts 2015

Loe veel:

Solvumine ja armastus. Ülo Liivamägi. 21.05.2014.