Meile meeldib mõelda, et kuskil on keegi, kes teab meist rohkem ja see keegi hoolitseb meie eest. Aga kas selleks, et keegi saaks meie eest hoolitseda, peaks ise ka midagi tegema? Ravimiallergia on teema, kus peab – kasvõi ühel korral allergilise reaktsiooni tekitanud ravimi nime peab teadma une pealt nii endal, abikaasal kui lastel. Sest kui on kriitiline situatsioon ja antakse teadmatusest varem allergiat tekitanud ravimit, on väga suur tõenäosus, et päästa enam ei saa.

Üks küsimus, mis akadeemilises meditsiinis peaaegu alati esitatakse, on: “Kas Teil on olnud allergiat ravimitele?”
Ravimiallergia: nii palju räägitud ja kirjutatud. Aga miks on siis sellele küsimusele nii tihti vastuseks: “Jah, millelegi oli, aga ma ei mäleta täpselt, millele.”
Vabandust, kui ma teen kellelegi liiga, kuid mulle näitab see ülimat ükskõiksust iseenda või oma lapse tervise suhtes. Sest järgmine annus sama ravimit võib olla surmav. Ja kas EMO arst peaks olema see, kes ühe minutiga arvab ära tuhandete ravimite seast, millele Teil on allergia?

Igapäevases elus on inimestel esimene asi allegiasümptomite tekkimisel teada saada, kas ikka on tegemist allergiaga? Pöördutakse erakorralise meditsiini osakonda (EMO), pereartsile, kopsuarstile, nahaarstile jne. Oodatakse pikkades järjekordades, otsitakse eraarstide vastuvõtu võimalusi, kasutatakse tutvusi või nõutakse vastuvõttu jne. Ehk selgub, kas tegemist on allergiaga?

Edasi on vaja teada saada, mis tekitab allergiat? Pöördutakse perearstile, nahaarstile, allergoloogile, (EMO-sse) jne. Oodatakse pikkades järjekordades, tehakse nahateste ja antakse vereanalüüse jne.

Kui allergia tekitaja on teada, siis on selge see, et selle ainega kokkupuudet tuleb vältida: peetakse dieete, ostetakse ökotoitu, vahetatakse välja kodukeemia, ostetakse uus madrats jne.

Lisaks sellele tarvitatakse vajadusel või pidevalt allergiavastaseid ravimeid taludes kõrvaltoimeid ja mittetoimeid ning kulutades raha.

Ja vaatamata kõigele sellele saadab edu allergiaga toimetuleks väga väheseid. Ühel ei selgu, mis on allergia tekitaja, teisel ei õnnestu allergia tekitajaga kokkupuudet vältida, ravi, mis terveks teeks, ei leita jne.

Ja siis veel loosungid: “Allegiat esineb aina rohkem”, “Allergia on kaasajal suur probleem”.

Ja siis see pea iga vastuvõtuga kaasnev küsimus EMO-s:
“Kas Teil on olnud allergiat ravimitele?”
Täpsustades:
“Kas on olnud sümptome, mille alusel on tuvastatud ravimallergia?”
“Allergiat, mille puhul on teada, et selle tekitas konkreetne ravim?”
“Allergiat, mille taastekke võimalust on võimalik vähendada hoidudes ravimi taasmanustamisest?”

Ja siis igapäevane vastus: “Jah, millelegi oli, aga ma ei mäleta täpselt, millele.”

Miks on siis vaja, et me teame, millele on tekkinud allergia ja miks me püüame allergiat tekitanud ainega enam mitte kokku puutuda?

Sellepärast, et kui me teame, mille vastu on allergia, ainult siis on meil võimalik püüda selle ainega kokkupuudet vältida ja sümptomite teket ära hoida. Meil on võimalik teha endast olenev, et allergilist reaktsiooni ei tekiks. Ei piisa sellest, et me teame, kuidas kutsuda kiirabi või millal võtab vastu perearst.
Esiteks tuleb püüda vältida allergiat tekitava ainega kokkupuudet.

Kui allergiline reakstioon on tekkinud ja on tegemist raske allergilise reaktsiooniga, on ka kiirabil seda raske lahendada. Sest ka siis, kui raske allergiline reaktsioon tekib arstide ja kõige tänapäeva akadeemilise meditsiini vahendite juuresolekul, ei ole kindel, et inimest on võimalik päästa.

Allergilise reaktsiooni raskus on prognoosimatu. Kas see laheneb parimat meditsiiniabi kasutades, ei ole kindel.

Eluohtlik allergiline reaktsioon võib tekkida inimesel, kes pidevalt tarvitab allergiaravimeid.
Eluohtlik allergiline reaktsioon võib tekkida inimesel, kellel kunagi väga väga ammu oli kerge allergiline reaktsioon.
Eluohtlik allergiline reaktsioon võib tekkida ka inimesel, kellel justkui pole varem selle ainega kokkupuudet olnud.

Kui inimesel on tekkinud ravimiallergia, siis seda ravimit enam talle manustada ei tohi. On väga oluline teada, mis ravimi vastu allergia tekkis, et vältida ravimi või koguni ravimirühma taasmanustamist.

Soovitan kirjutada allergiat tekitanud ravimi nimi paberile ja hoida seda paberit rahakotis ja teist samasugust paberit hoida kodus, nii et omaksed teavad, kus see on. Sest tõepoolest on olukordi, kus ravimi nimi ei tule meelde, siis on koht, kust järele vaadata.

NB! Kirjutage üles allergiat tekitanud ravimi kaubanduslik nimi ja toimeaine. Tehke seda nii enda kohta kui iga lapse ja abikaasa kohta.

Dr Kersti Kloch,

16. juulil 2014. aastal

Loe e-perekoolis veel: