Unekool. Mida sellest arvata? 3. lugu – kristlastest lapsevanematele

puud riidas

Armsad kristlased, lapsevanemad!

Kristlane teab, et elu inimesele annab Jumal. Ta puhub igasse vastsündinusse sisse eluhinge nii nagu ta seda tegi alguses, Aadama ja Eevaga. Hing on seotud hingamisega, sealtkaudu eneseväljendamisega, häälitsemisega, info edastamisega. Kui väikelaps teiega suhtleb, siis nii nagu meiegi omavahel, hääle kaudu. Mida vähem meie teineteist kuulame, seda kõvema häälega peame rääkima, nii on ka lapsega: mida vähem me tema sõnumit tähele paneme, seda kõvemat häält ta peab tegema, et ennast arusaadavaks teha. Enamasti selles vanuses (esimene eluaasta) laps ei suuda veel ennast sõnadega väljendada, ta on abitu ja tunneb seda ka ise. Seda olulisem on meie, vanemate, ülesanne aru saada kõigist lapse poolt edastatud infokildudest. Te ju teate, et suurema osa oma emotsionaalsest pagasist eluks saab laps kaasa väikelapseeas.

Ja nüüd, nii nagu teie suhtlete lapsega, sellise emotsionaalse fooni saab laps kaasa oma ellu suhetes Jumalaga. Kui te armastate oma last, reageerite tema soovidele, läheduse vajadusele, siis saab laps iseseisvasse ellu kaasa pildi armastavast Jumalast, kui te ignoreerite lapse soove ja jätate ta pikalt üksi appi karjuma, ilma mingi lootuseta, et keegigi reageeriks, siis saab laps kaasa pildi Jumalast, kes on küll maailma loonud, aga seejärel selle hüljanud, omaette jätnud. Kui loote kindla reziimi ja treenite lapsest sõduri, kes peab alluma reeglitele ja normidele, siis saab laps kaasa Vana-testamentliku range, seaduste täitmist nõudva ja karistava Jumala.

Loomulikult on igal lapsevanemal õigus valida oma kasvatusviis, aga kristlastena on parim pedagoogika siiski vaid armastus.

Ülo Liivamägi