Unekool. Mida sellest arvata? 1. lugu – haritud lapsevanematele

unekool

Olen mures noor vanaema. Lugesin Teie artiklit nutukrampidest väikelastel. Perefoorum on täis noori vanemaid, kes lasevad lastel ennast magama karjuda ja üksteise võidu muudkui kiidavad seda heaks. Minu ühel lapselapsel on nutukrambid nutmisest ja nüüd soovib minia samuti last röökides õhtul magama panna. Seda kisa on õudne kuulata. Palun avaldage kuskil avalikult artikkel, et see ei ole normaalne, miks on meile psüühiliselt haigeid järglasi vaja.”

Sellise kirja sain paar päeva tagasi. Tavaliselt ma kirjadele ei vasta ja üldse olen küllaltki vilets meilide lugeja, aga sellele kirjale vastan, sest mure, mis on kirja kirjutajal, ühtib minu valuga, kui vaatan algajaid lapsevanemaid.

Asume kohe teema juurde. Enne veel – tänapäeval on inimesed väga erinevate elufilosoofiatega. Jagan nad kolme üldisemasse gruppi ja kirjutan igale grupile erineva loo. Minu ülesanne ei ole teie filosoofiat kõigutada, vaid näidata erinevat liikumist pidi, miks on vale karjutada lapsi ja seda veel enne magamaminekut. Mind ennast on alati saatnud mu vanaema kuldsed sõnad: ”lased lapsel karjuda, kasvatad üles tigeda inimese!”

Lugupeetud lapsevanemad!

See kirjatükk on teile, kes te olete haritud, kraadiga inimesed, kelle elufilosoofia põhineb teadusel, teaduslikel uuringutel. Kuna teie kreedo (usutunnistus) on vaid see, mis on aktsepteeritud, põhjendatud teaduslike uuringutega (tõenduspõhine), siis võtan aluseks anatoomia, füsioloogia ja neuroloogia.

Alustame füsioloogiaga

Kui laps nutab/karjub, siis käivitub tugevalt diafragma pinge ning selle tagajärjel häirub hapiku ning süsihappegaasi ainevahetus, tekib hüperventilatsioon. Sellele järgneb tugev lihaspinge, mis kõik kokku viib aju siserõhu tõusuni. Laps muutub näost punetavaks, siis punaseks ning, kui nutt jätkub, tekib ajus, kogu kehas, vereringe ainevahetuslik häire, mis kergematel juhtudel lõpeb väiksemate kahjustustega ajus ja närvisüsteemis, raskematel puhkudel tekivad krambid. Neid krampe nimetatakse nutukrampideks. Nende toime ja tagajärjed on täpselt samasugused nagu on seda tavalistel epileptilistel krampidel.

Kui üks kord on nutukrambid tekkinud, siis iga järgnev kord tekivad nad juba kergemini, mis võib viia välja selleni, et lapsele kirjutatakse välja antiepileptikumid, sest iga väiksemgi jonn ja reaktsioon võib sellisel lapsel lõpuks väljenduda krampides. Lõpuks võib hakata laps ka krampe kasutama manipulatsioonivahendina oma vanemate suhtes.

See oli lühike seletus, miks mõned lapsed saavad diagnoosi ”epileptik”. Arstil (neuroloogil) ei ole siin teha muud kui kinnitada diagnoos ja kirjutada ravimid (kogu eluks) – tema ala ei ole pedagoogika.

Teise seletusega liigume inimaju arengu ja une maailma

Võrreldes loomalastega sünnib inimlaps tugevalt enneaegsena ja abituna ning tema ajul puudub eelnev nn häälestus eluks siin. Inimene ning tema aju vormuvad alles elukogemuste põhjal, nende kaudu.

Inimese keha talitlemist reguleerivad nii magades kui ärkvel olles meie omad sisemised rütmid. Vastsündinul, imikul ja väikelapsel ei ole need rütmid veel piisavalt välja arenenud ja nende väljaarenemiseks tuleb anda aega.

Kui vanasti arvati, et uni on passiivne olek, mis on vastand ärkvelolekule, siis tänapäeva teadus on seisukohal, et magamise ajal toimub aktiivne ajutegevus. Aju tegevuse/toimetamise keemilisel ja elektrilisel jälgimisel on ilmnenud, et uni on ajule mitte puhkuse seisund, vaid aktiivne toimingute ahel, kus talletatakse ja töötatakse/töödeldakse ümber kogu päevane informatsioon. Selleks et see kõik saaks võimalikuks, on unel erinevad perioodid (faasid).

On sügava une periood, kus tõesti toimub ka puhkus, inimene ei näe unenägusid. Ja on selline periood, mida nimetatakse REM-uneks, seal on ka unenägude nägemise staadium. REM on esitähtede kombinatsioon ingliskeelsest terminist Rapid eye movements – kiire silmade liikumine. On oluline avastus, et selles perioodis töötab aju palju kiiremini kui ärkvelolekus.Teadlased on leidnud, et imikud ja väikelapsed jäävad uinudes kohe REM-unne (täiskasvanutel tuleb see unefaas alles hommikupoolikul).

Ajutegevuse arenguks vajab imik ja väikelaps just kvaliteetset REM-und. Mis siis toimub REM-une faasis? Selle unestaadiumi ajal lapse närviteed harjutavad ja kinnitavad erinevaid oskusi, mis annavad impulsi motoorika ja nägemismeele arenguks. REM-uni on oluline vaimsele tervisele. Selle une puudujääk põhjustab mälu-, õppimis- ja keskendumishäireid.

Teadlased on kindlaks teinud, et vastsündinu kogu ööpäevasest unest moodustub REM-uni poole. Samas täiskasvanul on seda vaid 1,5-2 tundi öö jooksul.

Millised tundemärgid on REM-unel? REM-unes laps liigutab ennast, tal on näoilme muutused, jalgadega põtkimised, on näha silmamunade liikumist laugude all. (Niensted jt 2005: 590 jj)

Nüüd on meil vaja mõelda, mida tähendab kvaliteetne REM-uni? Selleks on vaja süveneda oma magamise ja unenägude maailma ja mõelda näiteks sellele, missugune on hommikuse une kvaliteet, kui eelneval päeval-õhtul on toimunud midagi ebameeldivat või eksistentsiaalselt hirmutavat (näiteks tülitsemine abikaasaga, vägivalla kogemine, tugev ärritus vmt). Kuidas me siis magame, mida me unes näeme? Kas seda und saab nimetada kosutavaks, kvaliteetseks? Kas me suudame magades ja unenägudes täielikult eirata kohutavat reaalsust?

Nüüd on vaja keskenduda sellele, mida emotsionaalselt tunneb laps, kes on jäetud nutma ja kes ennast nutab magama? Kas ta tunneb armastust, hoolimist, hellust? Teadlased on kindlaks teinud, et lapsed, kelle nutule ei reageeritud, õppisid peagi mitte nutma. Kuigi kõik muud baasvajadused olid täidetud, jäi hingeline tugi ebapiisavaks ja läbi puudulike kognitiivsete stimulatsioonite ei suutnud inimaju normaalselt areneda. (Eagleman 2016: 18) Miks?

Mõtleme veidi – kui laps nutab, väljendab ta sellega halba tunnet. Kui sellele halvale tundele järgneb REM-uni, siis lapse kogenematu aju ei oska teha muud kui töödelda ja kinnitada seda tunnet. Üks oluline osa on aga veel. Alustuseks tsiteerin:

Sünnihetkel on lapse närvirakud (ehk neuronid) eraldi ja ühendamata, kuid kahe esimese eluaasta jooksul hakkavad need sensoorset informatsiooni vastu võttes väga kiiresti ühendusi looma. Vastsündinu ajus luuakse iga sekundiga kuni kaks miljonit uut ühendust ehk sünapsi. Kaheaastaselt on lapsel enam kui sada triljonit sünapsi, kaks korda rohkem kui täiskasvanutel.

Sellega on aju saavutanud haripunkti ning palju rohkem ühendusi kui tegelikult tarvis läheb. See on hetk, mil neuronaalse ”kärpimise” strateegia paneb uute ühenduste kõrgajale punkti. Küpsemaks saades kärbitakse 50 protsenti sinu sünapsitest.

Millised sünapsid jäävad ja millised kärbitakse? Kui sünaps osaleb edukalt lülitusahelas, siis see tugevneb, ja vastupidi – kasutud sünapsid muutuvad üha nõrgemaks ning lõpuks need eemaldatakse. Just nagu kasutamata metsarajad lõpuks kaovad, nii kaovad ka ühendused, mida sa enam ei kasuta.

Teatud mõttes määrab sinu iseendaks saamise protsessi olemasolevate võimaluste kärpimine. Sa saad selleks, kes sa oled mitte läbi selle, mis sinu ajus areneb, vaid läbi selle, mis sealt kustutatakse. Terve meie lapsepõlve kestel viimistleb ümbritsev keskkond aju, kärpides kogu seda võimaluste dzhunglit vastavalt sellele, millega laps kokku puutub.” (Eagleman 2016: 14).

Me juba teame, et intensiivne sünapsite kinnistamine käib REM-uni faasis. Aga kas see on sama hea ja intensiivne ka siis, kui uni ja REM-uni on laetud negatiivsete pingetega (hirm üksi olla, hirm üksi jääda, stress, ärritus, pahameel)? Kas kahe esimese eluaasta jooksul loodav sünapsite võrgustik on ikka samasugune kui lapsel, kes on tõesti reaalselt kogenud lähedust ja hoolimist enne magamajäämist?

Need olid kaks teaduslikku põhjendust, miks ei tasu lapsel lasta karjuda, eriti enne magamajäämist. Laps võib kas saada füüsilise närvisüsteemi kahjustuse, mis väljendub epilepsiana või areneb tema aju oma potentsiaalist tunduvalt vähem, kuna emotsionaalne kogemus ei toeta seda.

Ülle Liivamägi

Viidatud kirjandus

  • Eagleman, D. (2016). Aju: sinu lugu. Kirjastus Argo.
  • Nienstedt, W., Hänninen, O., Arstila, A., Björkvist, S.-E. (2005). Inimese füsioloogia ja anatoomia. Tallinn: Medicina.