Seitse küsimust ja vastust raseduse ja sünnituse teemal

Ajakirjas “9 kuud” 2013. aasta detsembris ilmunud Ülle Liivamägi ja Mari Kalkuni vastused küsimustele raseduse ja sünnituse kohta. Küsimused esitas ajakirjanik Anu Jõesaar.

Oletame, et naine saab täna teada, et ootab last. Mida teie soovitate tal kõige esimese asjana teha – lisaks ehk sellele, et oma uudist kellegagi jagada?
Ülle Liivamägi: Soovitan just nimelt, et ta ei levitaks oma uudist. Lapse kandmine on püha. Seda pühadust peaks oskama hoida. Kas ikka laps seda uudise levitamist nii väga vajabki?

Olete paarkümmend aastat rasedate ja beebiemadega suhelnud. Kas emade mõtteviisis on tunda trende, mille pärast tunnete muret?
Ülle Liivamägi: Naise olemus ei ole aastatega palju muutunud, mõneti muutunud on vaid meid ümbritsev keskkond. Naine, kes teab, et elus tuleb valmis olla kõigeks, saab kriitilistel hetkedel paremini hakkama. Tänapäeval on loodud naistele ilus ja turvaline mulje, et nad ei pea millegi pärast muretsema, meditsiin on kõrgelt arenenud, uuringud annavad alati garantii, et kõik läheb hästi. See tähendab, et suur osa naistest ei ole valmis keerulisteks olukordadeks. Aga sünnitus on olukord, mis pole igapäevane ja kus peab võib-olla kiiresti keerulisi otsuseid langetama.
Heaoluühiskonnas on naiste naiivsus või ehk oleks õigem öelda – uinunud olek – päris olulisel määral suurenenud. Naised usaldavad kõike muud – sõbrannasid, internetis või ajakirjas kirjutatut, meditsiinitöötajaid jne – ainult mitte iseennast. Aga raseduse ja sünnituse ajal saab just iseenda tundmine ja usaldamine määravalt tähtsaks.

Mari Kalkun: Üks naiste levinud hoiak on, et sünnitus on midagi, mis tuleb ”ära kannatada”. Valmisolek on siis selline, et kui olen raseduse suutnud ära kannatada, kannatan ka selle üks-kaks päeva sünnitust ära. Sünnitushaigla jaoks on ”sünnitus” eelkõige teenus. Meile aga on rasedus ja sünnitus haruldane aeg naise elus. See aeg sisaldab endas rikkalikult erinevaid tundeid, nii häid kui halbu, ja sellel ajal on vaja juhendajaks elus kogenud inimest.

Mida tuleb koolitustel naistele kõige enam selgitada?
Ülle Liivamägi: Kõige keerulisem on inimestel mõista, et kui ühe pere elus on saabunud nii õnnelik ja harmooniline aeg nagu seda on lapseootus, et miks siis tuleb keegi ja tahab seda harmooniat rikkuda mõtteviisiga, et meil tuleb endale selgeks teha naise kehas sünnituse ajal toimuv ja et tuleb teada, mis naist haiglas ees ootab ja et kõigeks tuleb valmis olla.
Milleks see? Palju ilusam on ju elada oma ilusas helesinises unistuses, et kõik läheb hästi? Teatud mõttes liigitaksin siia ka kõikvõimaliku äärmusliku ökoemmenduse ja kodusünnitamise kui moodsa liikumise.
Naisi ja tegelikult ehk isegi rohkem mehi võib mu mõtteviis hirmutada ja nad ei näe, et põhjalikku ettevalmistust  on vaja selleks, et sünnitav naine ja teda toetav mees oskaksid situatsioonides käituda ja otsuseid teha.
Ükskõik kus ja kuidas pere otsustab sünnitada, naisel peab olema kaine mõtlemine ja kaks jalga maas.

Milline on teie koolituste põhisõnum lapseootajale?
Ülle Liivamägi: Sünnitus, mis kestab rasedusega võrreldes väga lühikest aega, on määrava tähtsusega lapse elus ja naise kogu ülejäänud elus. Hakkamasaamine emana, kontakt lapsega, enda väärtustamine naisena, suhted abikaasaga – kõik see saab mõjutatud sünnitusest.
Harvem räägitakse sellest, et sünnitustest sõltub tihtilugu naise edaspidine tervis. Olen kõik need aastad töötanud terapeudina ja näinud paljusid naisi, kelle tervis on sünnitusega rikutud. Võib esineda väga raskeid seisundeid nagu: alumine paraparees – jalgade ja mõnikord ka alakeha elundite osaline halvatus; fibromüalgiat ehk lihasreumat ei seostata enamasti sünnitusega, kuid seos on tõenäoliselt olemas; lisagem seljavalud; tupe ja/või emaka allavaje; frigiidsuse. Samuti kusepidamatuse – see ei ole meil mitte 60aastaste, vaid 30-35aastaste naiste probleem ja Tena mähkmeid müüakse meil rohkem kui beebimähkmeid. Rääkimata peavaludest, mis tihtilugu saavad alguse just sünnitusest. On ääretult tähtis, et sünnitus läheks hästi ja ka naine jääks terveks, sest ta peab ju lapse suutma ka üles kasvatada.

Räägite palju põhjalikust ettevalmistusest sünnituseks. Mida te selle all täpsemalt mõtlete?
Ülle Liivamägi: Füüsiline valmisolek sünnitamiseks ei sõltu naise kaunist füüsilisest vormist või treenitud kõhulihastest. Sünnituses osalevad suurel määral näiteks vaagnapõhjalihased. Lapsel on vaja mahtuda läbi naise vaagnast, mis on tihedalt vooderdatud lihastega. On erinevus, kas need lihased on pinges või lõdvestatud. Meie igapäevane töö laua taga istudes tagab, et need lihased on regulaarselt pinges ja nad ei teagi, mida tähendab lõdvestus. Samuti lükkavad kontsaga kingad, mida on ju tore kanda, vaagnapõhjalihased korralikku pingesse.
Lapse sünd vajab aga meisterlikult lõdvestatud vaagnapõhjalihaseid. Seetõttu võivad tavapärased treeningud ja hea sportlik vorm osutuda sünnituse juures hoopis takistuseks. Lõdvestamise oskus ei tule iseenesest. Selle arendamine nõuab aega.

Mari Kalkun: Sünnituse kohta on ühiskonnas palju vastuolulist teavet. Jääb mulje, et mitte keegi ei saa hästi aru sünnituse tegelikest protsessidest kehas. Isegi meditsiinitekstides leidub päris palju vasturääkivusi. Seetõttu võib tekkida tunne, et valmistu või ära valmistu – päris kindlat kaupa (ehk ”muretut” sünnitust) ikka ei saa (tõsi, ”muretu” sünnitus ei tohikski kellegi eesmärk olla).
Kui aga asjadesse süüvida, siis on naise kehas ehituslikult ja sisemiste toimingute mõttes palju ülimalt loogilist, mis jätab naisele sünnitusel ainult väga kindlad tegutsemisvõimalused. Neid me oma sünnituseks ettevalmistuse tundides õpetamegi.
Sünnitab aga lõpuks ikkagi naine, mitte konspekt. Kehal on vaja aega, et lihastasandil tekiks valmisolek. Kõik ju teavad, et lihased arenevad treenides. Sünnituseks vajalikud lihased ei ole meil tänapäeval enam nii igapäevaselt kasutusel, et püsida töövõimelised ilma spetsiaalse ettevalmistuseta. Nii on vaja aega, et tekiks tõeline valmisolek sünnitada, sünnitusest taastuda ja lapse või laste eest hoolitseda.

On teil pakkuda soovitusi rasedusvaevuste leevenduseks?
Ülle Liivamägi: Lapseootuse ajal on kõik võimalik ja ei tasu endale mingeid norme seada. Kui naine on raseduse ajal unine, siis ta peab magama ja kui tal on isu mingi toiduaine järgi, siis ta peab seda isu mõistuse piires ka rahuldama. Ei saa eeldada, et raseduse ajal peab naine suutma elada samamoodi ja samasuguses tempos kui enne rasedust. Rasedus ei ole haigus, kuid sel ajal toimuvad naise kehas väga suured muutused ja paramatult tuleb naisel nende muutustega kohaneda.

Ütlete oma raamatus, et paljud arstid ja eriti just meesarstid ei usu naise ürgsesse sünnitajavaistu ja püüavad saada ise sünnituse üle kontrolli. “Ollakse sünnitusprotsessiga liiga tehniliselt ja oskustöölislikult seotud, tuginedes ratsionaalsele mõtlemisele.” Kuidas siis haiglasünnitusel toimida – kas nõustuda arstide soovitustega või tulla oma kindla plaaniga ja üritada “liigset meditsiiniabi” tõrjuda?

Ülle Liivamägi: Asi ei ole niivõrd sünnitusmajades või ametlikus meditsiinis kui naistes endis. Sünnitusmaja eesmärk on, et väljuks hingav laps. Arstidel on vaja  naise eest ära sünnitada, kui naine ise selleks suuteline ei ole. Siis tulebki meditsiinil võtta kasutusele abinõud, mis paraku enam naisele loomulikku sünnitust ei taga.
Kui naine teab ja oskab ennast ja oma last aidata, siis reeglina talle ei pakuta ka “liigset meditsiiniabi”.
Mis on kasu sünnitusplaanist, kui see on internetist maha kirjutatud? Mis kasu on moekast ökosuunast, kui ei mõisteta elu põhiväärtusi ja põhitõdesid?
Kui ema on ennast korralikult sünnituseks ette valmistanud, siis ta teab, et alati võib sünnitusel tekkida momente, kus tema või laps võivad vajada akadeemilise meditsiini sekkumist. Nendel emadel tavaliselt ei teki küsimust, millal järele anda ja millal endale kindlaks jääda. Neil on olemas vajalikud teadmised selliste otsuste tegemiseks. Ja neid teadmisi ma naistele annangi.

25. detsembril 2013. aastal

Loe e-perekoolis veel:

Miks vajab tänapäeva haritud naine pikka sünnituseks ettevalmistust VI. Sünnitus kui looming. Ülle Liivamägi.

Rasedus ja sünnitus