Sarnaselt kirsikividega on sinihape ka linajahus ja linaõlis

Linajahu ja külmpressitud linaõli sisaldavad ainet, mis inimese organismi jõudes muutub sinihappeks. Juba lühiajalise regulaarse kasutamise järel võib inimene tunda kõrvetustunnet, hingamisraskusi, südametegevuse häireid, saada kesknärvisüsteemi halvatuse või surra.

„Kirsikive ei tohi süüa, sest seal on sinihape sees!“ Mäletan selgelt arutelusid lasteaias 1980. aastatel. Olin siis 6-7 aastane. Kes lastest tuli kodust teadmisega, et kirsi- ja ploomikive ei tohi katki hammustada, ja kes teadmisega, et kompotid peavad olema ilma kivideta. Igal juhul oli sinihape meie, lasteaia laste jaoks teadaolevalt surmav mürk. Iga lapse sisekaalutluste osaks jäi küsimus – kui katkine kivi ikkagi alla läheb, mis seal kõhus siis toimub ja kas ma suren siis ära?

Minul seostub sinihappe teema veel muinasjutuga „Sihihabe“ – mehest, kes järjest oma naisi tappis. Igal juhul on minus, ja ma usun, et ka paljudes teistes varasest east alates ettevaatlikkus kirsi- ja ploomikivide ja sinihappe suhtes.

Miks ma sellest kirjutan? Sest tänapäeval sinihape ei näi enam olevat surmavalt mürgine. Kuna soovitatakse tarbida aineid, millest teadaolevalt sinihape meie organismi jõuab. Räägin linajahust ja linaõlist.

Kuidas nende kirssidega siis täpsemalt on? Kirsid on teatavasti maitsvad puuviljad, mida saab süüa nii värskelt kui konserveeritult (moosina, mahlana, kompotina, külmutatult jne). Kellele vähegi kirsid maitsevad, on kindlasti ära söönud ka mõned kirsikivid. Ja kindlasti on mõned kivid ka katkiselt alla läinud. Ja need inimesed on elus.

Uurime kirjandust. Kasutan, nii palju kui võimalik, internetis leiduvat, sama sisu leiame ka raamatutest.  Jätan keemikutele arutelud, kuidas täpselt kõiki protsesse kirjeldada.

Wikipediast saame vastuse luuviljaliste osas: „Luuviljade (ploomid, kirsid, virsikud, aprikoosid) seemned sisaldavad amügdaliini, mis ensüümide ja vee toimel kergesti hüdrolüüsub, andes sinihappe, glükoosi ja bensaldehüüdi. Seetõttu tuleks luuviljaliste seemnetuumi süües olla ettevaatlik ning hoidistamisel on soovitav ploomidest ja kirssidest kivid eemaldada.“ (1). Keemik Hergi Karik kirjutab sinihappest sarnaselt ajakirjas Horisont, tuues muu hulgas välja, et kuumutamisel mürgised ained lahkuvad. (2).

Võtame nüüd luuviljaliste kõrvale lina ja selle seemned.  Ütleme eesti keeles ümber Wikipediast loetava (3): Linaseemnes on linamariin, mis purustamisel (st nii jahuks jahvatamisel kui õliks pressimisel) ning vee ja ensüümidega kokkupuutumisel (kaasa arvatud suus ja maos) muundub vesiniktsüaniidiks ehk sinihappeks. Sinihape on inimesele mürgine. Väheses koguses ei ole linaseemned inimesele mürgised, kuumutamisel mürgisus kaob.

Sarnast loeme ka Ain Raali raamatust „Farmakognoosia“. Tema raamatust tsiteerin järgmist: „Mürgistustunnuseid pole täheldatud isegi 150-300 g peenestatud linaseemnete manustamisel. Samuti ei põhjusta ühekordne annus kuni 100g seemneid ei HCN ega tiotsüanaatide sisalduse märkimisväärset suurenemist veres. Linaseemnete manustamisel koguses 15 g 3 korda päevas ilmneb 3-4 nädala jooksul veres ja uriinis kerge tiotsüanaatide taseme tõus, mis  vastab muutustele suure nikotiinisõltuvusega suitsetaja organismis.“ (4, lk 70)

Võttes kokku: ühekordse annuse korral sinihappe tase veres ei tõuse. Regulaarsel kasutamisel aga saame 3-4 nädalaga mürgituse taseme, mis vastab suure suitsetaja omale. Järeldan siit, et regulaarne linaseemnete kasutamine on inimesele väga ohtlik. Sest suitsetamine on ju ohtlik.

Millele toetuvad need, kes soovitavad inimesel tarbida igapäevaselt külmpressitud linaõli või linajahu?

Mari Kalkun, 18. aprillil 2012. aastal

Kasutatud kirjandus

1. http://et.wikipedia.org/wiki/Sinihape (13.02.1012)

  1. http://www.horisont.ee/arhiiv_1996_1999/1998/04/luuviljad.html (13.02.1012)
  2. http://et.wikipedia.org/wiki/Lina%C3%B5li (13.02.1012)
  3. Karik, H. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Loe veel:

Kas linaseemned on siis inimesele mürgised?

Kas loomal ja inimesel on vahet, kui me räägime linaseemnetest ja sinihappest?