Naised, sünnitage! 1/2

Aktiivsünnituse algus Eestis. Esimene osa 31. jaanuaril 1989. aastal Tallinnas toimunud naistearstide ja naiste vahelisest avalikust arutelust teemal “Loomulik sünnitus – millal ometi?”

Arusaam loomulikust sünnitusest on üpris erinev. Ja ega korraldajate poolt loomulikuks sünnituseks peetud nn. alternatiivse sünnituse aruteluni päriselt jõutudki. Seni on sünnitamine naiste ala/asi. Nüüd, kui sellest kõval häälel rääkima asuti, selgub äkki, et ega see õnnestav sündmus emale alati nii taevalikuks kujunegi. Kõigis meie hingehädades on süüdi vaesus ja madal hingeharidus. Signe Kivi: „Nii nagu me kogeme iga päev psühhotraumasid kaubanduses, saame trauma ka sünnitusmajas. Vahe on selles, et sinna me läheme kord või kaks või kolm ja me läheme andma elu. Sellepärast tundub see kogemus eriti hirmus.“

Midagi on vaja ette võtta. Miski peab muutuma. Tol õhtul räägitut edasi andes ma ei püüagi kohest lahendust leida. RÄÄGIME lihtsalt üks kord SÜDAMELT ÄRA. Las mõtted olla vaid emotsioonide tasemel. Las need olla pealegi pisiasjad. Elu neist koosnebki. Räägime ka sellest, millest polnud siiani kombeks (kombekas) kõnelda.

Käime emakssaamise tee koos kahe naisega sammhaaval läbi, tohtrid las kommenteerivad. Aga enne lepime mõnes asjas kokku. * Lähtume sellest, et me oleme terved tulevased emad ja meil sünnivad eeldatavasti terved lapsed. * Nagunii tekib kaks leeri; teie (arstid) ja meie (emad). Aga hoiame meeles: teie ei ole need halvad arstid ja meie ei ole need halvad sünnitajad, kelle kohta võib kümneid näiteid tuua.

RASEDUS

Signe Kivi: ”Me alustame kõik sellest, et jääme rasedaks. Kui me oleme korralikud, siis me läheme arsti juurde, kes võtab meid vastu vastavalt sellele, milline on tema hingeharidus. Loodan, et teil on läinud sama hästi, kui mul, sest mind võeti hästi vastu. Võib ka teistmoodi minna Ülle Liivamägi: ”See, kuidas tulevasse emasse nõuandlas suhtutakse, ei kannata kriitikat. Naised kardavad oma arsti. See on ilmselt üheks põhjuseks, miks end esimestel kuudel kohe arvele ei võeta. On olnud juhuseid, kus tulevane ema sõimatakse sõna otseses mõttes läbi, mõnikord mitte millegi eest. Kõikide arstide kohta see muidugi ei käi. Miks on nõuandlas arsti esimeseks küsimuseks ikka: kas sünnitate või teete aborti? Nagu kaupluses – kas võtate selle eseme või mitte? Kui naine last ei taha, siis ütleb ta seda ise.” Rein Ratas: ”Küsida kas te tahate aborti, on ebaeetiline, see on suunav.” Rakvere Rajooni Keskhaigla sünnitusosakonna juhataja Ivo Saarma: “Aga mida me peame siis küsima, kui ühe sünnituse kohta tuleb 1,5 aborti? Naised tahavad 10 korda rohkem rasedust katkestada, kui sünnitada. (Nurin saalis) Need on teaduslikud andmed. See, et arst alustab sellisest küsimusest, on täiesti loogiline. (Saalist: eetiliselt vale!)

SÜNNITUS

SAABUMINE

Naine astub üle sünnitusmaja läve, ta on valudes. Jälle tuleb täita kaart, jälle needsamad küsimused. Signe Kivi: ”arstide ja ämmaemandatega on mul paremad kogemused, aga teenindav personal on oma paberites kinni ja väga tige. Muidugi on selle taga ka palk. Meditsiinitöötajad teenivad häbematult vähe, neil on palju muret omaenda eluga, et polegi aega haigega tegeleda. Neil on tuju ära. Aga kannatajad oleme ju meie! Haiglasse tulevat naist tuleks vastu võtta nagu taeva kingitust.

Refereeringu aluseks on Piret Meieri poolt tehtud kokkuvõte, mis ilmus 1. veebruaril 1989. aastal Õhtulehes.

e-perekool, 30. oktoobril 2011. aastal

e-perekoolis samal teemal:

Naised, sünnitage 2