Mis on refleksoloogia ja mida teeb refleksoloog? 2. lugu. Intervjuu Ülo Liivamägiga

Alljärgnevalt toome teieni intervjuu Ülo Liivamägi`ga, kes on refleksoloogina tegutsenud juba 16 aastat ning kes on Sternum Koolituse refleksoloogia õpetaja.

Kuidas te refleksoloogia juurde jõudside ning miks otsustasite just sellega tegelema hakata?

90-ndate alguses avanes võimalus luua sidemeid läänega ka vaimsetes valdkondades, mis võimaldas õppida meil senini täiesti tundmatuid, aga ülipõnevaid teraapiaviise. See, et minuga juhtus kokku just refleksoloogia, ei olnud ette planeeritud, nii vaid juhtus. Refleksoloogia õpetab, et juhuseid ei ole olemas, seega ma lihtsalt pidin refleksoloogiks saama ning olen selle üle väga tänulik. Õppisime Soome õpetajate käe all nii Tallinnas kui Tamperes. Eks peale kooli lõpetamist oli ikka kõhklusi, et kas saan põhitööna refleksoloogina hakkama või tuleb teraapiaid teha õhtuti peale tööd muus valdkonnas. Aga elu juhtis mind kindlakäeliselt teele, kus olen nüüdseks 16 aastat olnud refleksoloog ning kümmekond aastat refleksoloogia õpetaja.

Milliste probleemide korral inimesed Sinu poole põhiliselt pöörduvad?

Refleksoloogia on imetlusväärselt universaalne teraapiaviis, st kui keha, hing ja vaim moodustavad terviku ja nad väljendavad seda tervikut keha erinevates tsoonides, siis on võimalik abi anda pea kõikvõimalike probleemide korral. Loomulikult on refleksoloogialgi omad piirid, näiteks viimase staadiumi kroonilised haigused, tugev keemiaravi, eluisu puudumine. Aga kui inimene ise väga soovib terveks saada, siis tasub alati proovida. Me ei tea kunagi ette organismi elujõu varusid ega Jumala tahet. Üsna tihti juhtub, et akadeemiline meditsiin on tunnistanud inimese tervenemise lootusetuks, ning ta satub meie, loodusravi-terapeutide juurde viimases hädas, ehk tundega, et midagi ju niikuinii kaotada pole. Erinevus on siin selles, et meditsiin lähtub oma otsustustes diagnoosist, meie lähtume inimesest kui tervikust.

Vahel inimesed teavad, mis neil häda on, tihemini aga juhtub, et nad tulevad teraapiasse küsimusega “palun öelge, mis minuga valesti on?”

Siin annabki just refleksoloogia vastuse, see võimaldab saada inimesest tervikliku kogupildi, sh mitte vaid füüsilistest häiretest, vaid ka psüühilistest ja vaimsetest. Selles osas on hea, et meil Eestis on poplaarseim kogu-keha-refleksoloogia meetod, mis annab võimaluse mitmete üle keha paiknevate terviksüsteemide kaudu kontrollida ja täpsustada probleemi põhjuseid.

Minult on küsitud, kas refleksoloogia on parim teraapiaviis. Loomulikult on kiusatus vastata, et jah, muidugi! Objektiivselt hinnates olen jõudnud tõdemuseni, et lõpuks sõltub kõik terapeudist kui inimesest – elutark, inimesi armastav professionaal on hindamatu, ükskõik millises valdkonnas ta tegutseb ja millist meetodit kasutab. Minu lemmikud on sellegi poolest refleksoloogia ja homöopaatia.

Kas Sa kirjeldaksid veidi refleksoloogilist teraapiat. Kaua see kestab, mis inimest seal ootab ja mida inimene peaks teadma, enne kui ta esimest korda refleksoloogi juurde tuleb?

Refleksoloogia vastuvõtt algab kohtumise ja terega. Seejärel kurdab inimene oma muret. Viimasel ajal juhtub üha sagedamini, et värske patsient kasutab juba mõnda aega kas hormoone, vererõhu tablette, antidepressante, antibiootikume või muud. Veel kümmekond aastat tagasi oleks see olnud probleem, st me oleks tõsiselt kaalunud, kas me saame üldse teraapiatega alustada enne kui ravimitest on loobutud. Nüüd see enam läbi ei lähe, sest keemia tarvitajaid on liiga palju, seega tuleb kasutada teistsugust taktikat – me alustame teraapiatega ning nähes, et patsiendi seisund paraneb, palub ta oma arstilt luba vähendada tasapisi tableti-ravi kuni (parimal juhul) selle lõpetamiseni.

Kui patsient on oma mured kurtnud, küsin talt igasuguseid küsimusi alustades sellest, mida ta sööb ja palju joob (vett) kuni suheteni abikaasaga. Seejärel alustan teraapiaga, kus saan tsoonide kaudu ülevaate kogu organismi seisundist.  Häiritust andnud (valulikud) tsoonid kontrollin erinevates süsteemides veelkord üle, misjärel saan keskenduda probleemi põhjustele ning organismi tervendamisele. Sageli on probleemid nn kroonilised, millede põhjused võivad paikneda üsnagi sügaval, mis tähendab, et tegelik põhjus võib selguda alles päris mitme teraapia järel.

Refleksoloogilised tsoonid, mis on häiritud (vastavas organis on probleem) annavad nende masseerimisel tagasisidena valuaistingut. Mida suurem on probleem, seda suurem võib olla ka tsooni valu. Iga valuliku tsooni mõjutamine aga tervendab, seega kannatused teraapia ajal ei ole asjatud. Samas nõuab see refleksoloogilt suurt empaatiavõimet ning tundlikkust, sest eesmärk ei ole inimesele haiget teha, vaid teda võimalikult leebelt tervendada.

Kui oleme oma esimese teraapia lõpetanud, annan patsiendile vajadusel kaasa soovitusi söömise-joomise osas, füüsilise koormuse osas, vajalike mineraalainete või ravimteede osas. Selleks et terveneda tuleb teha koostööd, seda just patsiendi poole pealt, kuni elustiili muutmiseni välja. Me moodustame oma keskkonnaga, lähedastega, sõpradega, kolleegidega ja isegi ämmaga ühtse terviksüsteemi, mis teineteist võib tugevasti mõjutada. Vahel (erijuhul, kui tegemist on tõsise (autoimmuun) haigusega) tuleb soovitada inimesele täielikku keskkonnavahetust. Tavaoludes aga lepime patsiendiga kokku järgmise teraapia aja.

Kas refleksoloogia sobib koos kasutada teiste ravimeetoditega?

On oluline, et refleksoloogia teraapiate perioodil patsient ei käiks samal ajal teistes sarnastes teraapiates, sest erinevad energeetilised mõjutused häirivad nii diagnostikat kui teraapia mõju ning tervenemist. Kui juhtuks, et patsient on sättinud kaks tugeva mõjuga teraapiat (näiteks refleksoloogia ja nõelravi) samale päevale, siis võib tema organism sellele koormusele mitte vastu pidada.

Kas refleksoloogilisel ravil on ka mingeid ohte või kõrvaltoimeid?

Teraapiad kõrvalmõjusid ei anna.

Kui kaua võtab aega refleksoloogiline ravi?

Üldine reegel on, et niimitu aastat, kui inimene on haige olnud, niimitu kuud tuleb teraapias käia, et tervenemine saaks toimuda. On veel üks üldine (seega ebatäpne) reegel – peale vähemalt kuuendat teraapiat peab patsient täheldama, et ta seisund on muutunud märksa paremaks. Üldiselt teeme teraapiaid kord nädalas ning läheme tasapisi üle rütmile kaks korda kuus. Et aga ükski inimene siin maailmas pikemat aega täiesti tervena püsida ei suuda, siis aeg-ajalt võiks terapeuti külastada meist igaüks.

Refleksoloogia on ülimalt huvitav meetod, sest ta suudab mind senini pidevalt üllatada, st sunnib mind olema Looja usin ja väsimatu õpilane. Loomulikult pole üllataja mingi terapeutiline tehnika, vaid iga unikaalne inimene (meie kõik), kes on tulnud refleksoloogiasse.

Aitäh Ülo Liivamägi’le!

Kaisa Nurmsalu

20. veebruaril 2013. aastal

Loe e-perekoolis veel:

Mis on refleksoloogia ja mida teeb refleksoloog? 1. lugu