Mis on homöopaatia ja mis ei ole homöopaatia?

Lühikeses tutvustuses on lõigud Ülle Liivamägi raamatust “Homöopaatia. Traumade Materia Medica” (välja antud 2013. aastal).

Homöopaatia mõiste
Homöopaatia on akadeemilisest meditsiinist erinev suund, mille järgi haigusi tuleb ravida nende raviainete üliväikeste annustega, mis suurtes annustes kutsuvad esile antud haigusele sarnaseid sümptomeid.

Termin „homöopaatia“ tuleb ladina keelest: homoion = sarnane; pathos = kannatus.
Eesti keeles tähendab homöopaatia – sarnane kannatus.

Christian Friedrich Samuel Hahnemann
Homöopaatilise printsiibi loojaks oli Christian Friedrich Samuel Hahnemann (1755 – 1843). Ta oli hariduselt arst. Oskas väga heal tasemel paljusid keeli. Töö käigus arstina mõistis ta, et akadeemiline meditsiin pole suuteline inimesi terveks ravima. Ta koges, et akadeemilise meditsiini ravimid ja ravivõtted ei viinud tervenemiseni ja enamasti põhjustasid pikas perspektiivis lisakannatusi või surma. Kui saavutatigi tervenemine, siis oli see puhas juhus.

Kannatades tugevate süümepiinade all, kuna tundis, et akadeemilise meditsiini arstina ravides teeb ta oma patsientidele rohkem kahju kui neid ravimata jättes, loobus Hahnemann arstipraksisest. Samas oli tal pere. Naine ja lapsed. Pere ülalpidamiseks hakkas ta tõlkima meditsiinialaseid raamatuid. Kuidas oma peret aga haigestumise korral turvaliselt aidata? See oli suurim motivaator, mis käivitas tema uurimisinnu. Tulemuseks oli homöopaatilise ravi süsteemi avastamine. Oma elupäevade lõpuni pühendus Hahnemann selle printsiibi rakendamise täiustamisele.

Homöopaatia eesmärk
Aastal 1796 tuli Samuel Hahnemann esmakordselt avalikkuse ette oma uue ravimeetodiga, mille eesmärk on sõnastatud järgmiselt: „Ravimise kõrgeim eesmärk on tervise kiire, pehme ja püsiv tagasitoomine või haiguse tõrjumine ja hävitamine kogu selle ulatuses kiiresti, usaldusväärset ja kõige vähem kahjustavat teed pidi, järgides lihtsaid ja mõistetavaid põhimõtteid.“ (Organon VI §2).

Inimene tervikuna, mitte diagnoos
Samuel Hahnemann nägi, et allopaatilises meditsiinis kasutatavad raviviisid tõid küll esialgse ja kiire tunde tervenemisest, kuid see seisund polnud püsiv. Haigusseisund mõne aja pärast süvenes, nõudes järgmist ja kangemat ravi, tuues ka siis vaid uue hetkelise kergenduse. Hahnemanni kokkuvõte oli, et tegelikult inimene allopaatilise ravimeetodi juures ei tervenenud, vaid haigus väljendus edaspidi kas rohkem või vähem teisenenud kujul.

Tänapäeval kasutatakse sageli väljendit „haigus on kontrolli all“, mis tähendab, et inimest ei osata allopaatilise meditsiini vahenditega terveks ravida, kuid ravimitega (sageli eluaegsetega) suudetakse haigusele iseloomulikke ebameeldivaid sümptomeid alla suruda. Hahnemanni mõistes ei ole tegemist tervise taastamisega.

Homöopaatia käsitleb inimest tervikuna, kus iga üksikut haigussümptomit nähakse ühe keskse haiguse erinevate väljendustena. See lähenemisviis erineb täielikult allopaatilise meditsiini lähenemisest, kus iga kehaosa haigust vaadeldakse ja ravitakse erineva spetsialisti poolt.

Väärarusaamad homöopaatia kohta
Tänapäeva üks põhilisi väärarusaamu nii Eestis kui mujal maailmas on see, et kui aineid on loksutatud ja lahjendatud, siis arvatakse, et ongi tegemist homöopaatilise ravimiga ja nende tarvitamine tagab homöopaatilise ravi. Hõõrumine ja loksutamine ei aita, kui pole järgitud Simile seadust ja rakendatud homöopaatilist ravimeetodit.

Kõige tavapärasem vale lähenemine terapeudi poolt on rakendada homöopaatilisi ravivahendeid allopaatilise meditsiini printsiipide alusel (näiteks nohu puhul ei ravita inimest tervikuna, vaid antakse nö „nohutera, nohusalvi vmt“). Siin on tegemist olulise põhimõttelise erinevusega ning sellisel viisil ravides tekitab terapeut inimesele veel suuremat kahju kui allopaatilise meditsiini vahenditega ravides.

Enamlevinud homöopaatia põhiseadusi mittejärgivad raviviisid on:
Homotoksikoloogia, mis ei järgi Simile ehk Sarnasuse seadust, seadusi „üks aine korraga“ ja „väikseim annus“. Järelikult ei ole tegemist homöopaatiaga.
Schüssleri rakumineraalid, mis ei järgi Simile seadus ning seadust „väikseim annus“. Järelikult ei ole tegemist homöopaatiaga.
Immuunsüsteemi tugevdamine igaks juhuks.
Homöopaatia ravivahenditega vaktsineerimine.

Kasutatud kirjandus:
Hahnemann, S. (2006). Organon der Heilkunst. 6. Auflage. Kandern: Narayana.
Liivamägi, Ü. (2013). Homöopaatia. Traumade Materia Medica. Tallinn: Rebellis.

Loe e-perekoolis veel: