Mida need sünnitajad ometi karjuvad?

sünnitus

Ämmaemanda turvavahendid sünnitusel

Hiljuti avaldati Internetiportaalis Delfi.ee uudis pealkirjaga ”Rootsis muretsetakse ämmaemandate kuulmise pärast: sünnitajad karjuvad nagu rokk-kontserdil” Sarnane uudis oli ka portaalis Elu24. Rootsis Göteborgi ülikooli teadlaste poolt läbi viidud uuring tõi välja seose sünnitusosakonna töötajate kuulmishäirete ja nende töökeskkonna mürataseme vahel. Delfis toodud uudis on otsene tõlge Soomes YLEs avaldatud uudisest. Arvestades Eesti-Soome-Rootsi, aga ka Rootsi, Norra, Taani ja Islandi tihedat omavahelist seotust, olen kindel, et uudis, et on teaduslikult tõestatud, et ämmaemandad kannatavad karjuvate naiste tõttu, on jõudnud kõigi Skandinaavia sünnitusosakondade töötajateni.

Uuring

Tutvusin uudise aluseks olnud teadusliku uuringu artikliga (Fredriksson et al 2015). Olgu alustuseks öeldud, et uuringus ei ole kordagi mainitud seda, et töötajate kuulmishäired on sellest, et sünnitajad karjuvad. Uuringus mõõdeti detsibelle Göteborgi haigla sünnitusosakonnas ja paluti sealsetel töötajatel täita küsimustik nii nende kuulmishäirete, stressitaseme kui muu kohta (kordagi ei ole küll mainitud, mis aastal uuring tehti). Uudised räägivad küll sünnitajate karjumisest, kuid uuring ise ei esitanud küsimust, mis keskmisest kõrgemat mürataset põhjustab? Uuringu diskussiooniosas öeldakse niipalju, et ”sarnaselt algkoolile puutuvad sünnitusosakonna töötajad otseselt kokku häälte ja karjumisega, kuid sünnitusosakonna töötajad puutuvad kokku ka alarmide ja masinate häältega.” (Fredriksson et al 2015: 6).
Uuring toob lihtsalt öeldes välja, et kuna müratase on mõnikord üle lubatud piiri, peaks tööandja midagi ette võtma. Võimaliku lahendusena nähakse eelkõige töötaja kaitsmist müra eest (kõrvatropid), mitte aga müra vähendamist.

Ma ei pööraks sellele uudisele tähelepanu, kui kõnealune teema ei oleks ka tegelikult probleem. Ühelt poolt: naised tegelikult kardavad häält teha. Võrreldes aastatetaguse ajaga kuulen mina sünnituseks ettevalmistuse tundides julge hääle tegemist harva. Teiselt poolt: jutud, et sünnitajate karjumine rikub ämmaemandate elu, on minuni ajast aega kostnud. Seda, et ämmaemandad kommenteerivad sünnitajaid (Ega keegi ei piina teid, et te AA… peate siin tegema? Mis te möirgate, ega te karu ei ole!), kuulen ma ka.

Sellise teema uurimine ja avalikult tõstatamine on aga juba täielik absurd. See näitab kogu ühiskonna mõnitavat suhtumist last ootavasse ja sünnitavasse naisesse. Ometigi on kõigis Skandinaavia riikides laste sündimine üks põhiprioriteete. Kui ruumid ja tehnika on viimase peale klanitud, siis rohkem ei tunne keegi siirast muret selle üle, kuidas naised sünnitustel hakkama saavad. Tõesti! Vaesed ämmaemandad, kes seda roppu ja tervist kahjustavat tööd päevast päeva tegema peavad. Minu jaoks on see räige sünnitaja mõnitamine ja alandamine.

Kõige rohkem on mul aga kahju, et paljud naised sellele mõnitusele alluvad ja isegi ei ürita sünnitusel häält teha, vaid on vait, nõus tuimestite ja valuvaigistitega. Selle asemel, et õppida ettevalmistuses normaalselt häält tegema ja seeläbi oma lapsi paremini sünnitama.

Mind häirib, et erialaspetsialistid mõtlevad pigem sellele, kust leida omale kõrvatropid või midagi elegantsemat ja sobivamat, aga nad ei küsi küsimust MIKS? Nad ei küsi, miks naised sünnitusel teevad häält, mis kõrva riivab? Normaalset häält tegev naine sünnitusel ei riku iialgi abistaja kõrvakuulmist.

Ämmaemanda töö häälega

See alguses mainitud uudis ütleb mulle kui sünnituseks ettevalmistajale, et enamikel kaasaja ämmaemandatel puuduvad elementaarsed oskused naise juhtimiseks ja suunamiseks sünnituprotsessis. Miks? Sest normaalselt juhendatud sünnitav naine teeb küll häält, kuid ta ei kriiska, kõrged helid on välistatud. Madalad toonid on jõulised, kuid ei kesta üle 1-1,5 minuti korraga. Neis toonides olev jõud võib küll tänapäeva inimest ehmatada ja hirmutada, kuid need helid ei väsita.

Tänapäeva ämmaemandad on tõenäoliselt küllalt heal tasemel selles osas, mis puudutab meditsiinilis-tehnilist poolt, kuid neil on puudulik inimese keha loomulike/ebaloomulike protsesside nägemine ja mõistmine. Nad ei oska teha tööd häälega. See on ka loogiline, sest mida rohkem tehakse tööd masinatega, usaldatakse masinaid, seda rohkem kaotatakse usaldus enda aistingute suhtes ning oskused töötada inimesega.

Sellel ajal, kui puudus ultraheli ja ämmaemand kuulas toone mitte doppleri, vaid tavalise kuuldetoruga, oli kogenud ämmaemand suuteline toonidest paljutki välja lugema. Läbi südametoonide kuma sai ta kätte temale väga tähtsa informatsiooni – elulise informatsiooni, mida masin pole muutnud. Sellest informatsioonist võis tihti sõltuda lapse ja naise elu. Kui Eestis meil veel on selliseid ämmaemandaid (ja ma tean, et meil on veel mõned tõeliselt head ämmaemandad olemas), kes seda oskavad, siis arvan, et Rootsis neid igal juhul enam ei ole. See kogemus on kahjuks kadunud ja surnud.

Hea ämmaemand teab kõrva järgi enamvähem öelda, kui kaugel on sünnitus, kui palju näiteks on emakakael avatud. Hea ämmaemand on suuteline suhteliselt täpselt hindama protsessi kiirust, raskusastet ja ettetulevaid takistusi. Näiteks: ”No siin läheb veel tükk aega” või ”Sooh, nüüd läheb kiireks!” või ”Peame kiiresti lapse kätte saama!” See on tõeline ämmaemanda professionaalsus – otsuste langetamine ja tegutsemine sünnitaja hääle põhjal.

Kui on tõeliselt hea – igal tasemel professionaalne ämmaemand (kordan – Eestis neid veel täitsa on), siis suudab ta sünnitajat juhendada protsessis nii, et sünnitaja ei tee kahju ei endale ega oma lapsele ning loomulikult jätab ka ämmaemanda ellu. (Huvitav, kas sellist uuringut veel ei ole tehtud, et kui paljud naised hammustavad või löövad sünnituse ajal ämmaemandat? Võiks ju ka sellise uuringu teha.)

Siin on üks, aga selle eest suur AGA …

Seda kõike võib ja saab hea ämmaemand teha vaid siis, kui naine on korralikult ja hästi sünnituseks valmistunud. Mida teeb üks hea ämmaemand naisega, kellel puudub isegi aimdus oma keha toimimisest sünnituse ajal? Naisega, kes veidigi tugevnevatest kontraktsioonidest alates otsustab pidevalt hädaldama, kriiskama hakata ning pole seetõttu isegi kontaktivõimeline? (Kriiskamine tõmbab sünnituse ajal lihased pingesse, seevastu normaalne hääl lõdvestab naist selliselt, et sünnitus kulgeb nii naise kui lapse jaoks kergemini.)

Pole mingisugust kasu sellest, kui naine raseduse ajal teeb aeroobikat või jõusaalitrenni või vesivõimelmist või joogat või veel midagi. Või kui ta külastab paari perekooli loengut, kuna kõik külastavad ja nii ju käib. Pole mitte mingisugust kasu, kui ta käib haigla tutvustusel, see ei aita tal sünnitada. Jah, mingil määral on vaja teada, kuhu sünnituse ajal satud, kuid see ei anna teadmisi praktilisest toimetulekust sünnitusel. Mitte mingit kasu sünnitusele pole ka sellest, kui kuulad juristi loengut, milliseid rahasid sa saad või saama hakkad. Ning veelgi hullem on see, kui jooksed ühest ettevalmistusest teise ning tegelikku teadlikku ettevalmistust ei ole. (Vaata filmi ”40+2”, milles on sellest klassikaline näide. Kahju, et filmi autor oma sünnitusprotsessi ei näidanud.)
Tulemusena ei ole naise keha selliseks tegevuseks nagu sünnitus valmis, naine tegelikult ei tea, kuidas ennast ja oma last aidata ning sünnitusel muutub ta abituks, seades ohtu nii lapse kui enda elu ja sellega koos ka ämmaemanda tervise.

Ebaprofessionaalne ämmaemand

Mis toimub juhul, kui sellise sünnituse juurde sattub ämmaemand, kes on ebaprofessionaalne? (Ka neid meil jätkub, nagu igal erialal. Meditsiin ei ole erand. Sellised ämmaemandad tiksuvad tööl rahulikult kuni pensionini ja loomulikult on kõikides nende ihu- ja hingehädades süüdi sünnitajad.)

Niisiis küsimus – kulla sünnitaja, mida sa siis teed, kui su sünnitusel on küll ämmaemand, aga ta sisuliselt sind ei juhenda ja sul endal ettevalmistus ja oskused puuduvad? Selliste juhtumite lahendamiseks on muidugi välja töötatud vastavad juhendid, kuidas ja millal sekkuda ning “aidata”.

Hääl saab sünnitust nii kiirendada kui aeglustada

Kui sünnitus toimub haiglas, kus seinad, lagi ja põrand on ja ka peavad olema materjalist, mida on võimalik desinfitseerida, siis siin hakkab mängima selline füüsikaline tegur nagu kaja. Loodan, et te kõik teate, mida see tähendab ja kujutate ette, et kui kahhelkividega kaetud ruumis teha häält, siis igal juhul kaja ja müra on tugevamad kui ruumis, kus seinad imevad heli rohkem.

Kui 1990ndate algul avati vastremonditud Keskhaigla sünnitusosakond, siis proovisin isiklikult sünnitustubade kõla/kaja (avatseremoonial tehti ka sünnitusmaja tutvustus ja ringkäik). Loomulikult ei saadud aru, miks ma sellise piduliku sündmuse ajal neis ruumides, kus hiljem hakati sünnitama, tegin häält, möirgasin. Minu jaoks oli väga tähtis, kuidas sünnitusruumid kajavad, kuidas heli kandub, mis heli nad välja annavad. Miks? Sest tagasitulev/tagasipeegelduv heli mõjutab igal juhul sünnitajat, nii tema füüsilist kui ka tema emotsionaalset poolt. Helidega saame / võime stressi, pinget, ebameeldivustunnet suurendada või vähendada. See on omakorda seotud sünnituse kuluga.

Sünnitav naine teeb tavaliselt häält ja see on väga vajalik, kuid häält peab oskama suunata nii, et hääle tekitamine mitte ei pidurdaks protsessi, vaid aitaks sünnitusele kaasa. Alati on olnud naisi, kes häbenevad tugeva ja madala hääle tegemist. Tänapäeva maailmas on see mõneti isegi paratamatu. Aga ma olen ka palju näinud, et kui naises on tõesti soov sünnitusel hakkama saada, suudab ta omandada õigesti hääle tegemise ja ta suudab normaalselt sünnitada. Õige hääle tegemist, hääle juhtimist on võimalik harjutada. Aga hääle juhtimist pole kunagi võimalik õpetada mingi kirjatüki abil, et tee nüüd nii- või tee nüüd naamoodi. Selleks peab kõrval olema juhendaja, kes korrigeerib ja suunab. Seda tehakse kogu raseduse vältel. Ei aita viiest-kuuest loengust, vaid tööd on vaja teha iganädalaselt kuni sünnituseni välja (sest tegemist on lihastega, mis on vaja treenida töövõimeliseks).

Mida siis teha selle ”müraga” sünnitusosakondades?

Peaks ämmaemandatele välja mõtlema turvariietuse, kus lisaks kummikinnastele, mütsile ja maskile on ka kõrvaklapid, põlvekaitsed, turvaprillid ja Jumal teab, mis kõik veel.

Ülle Liivamägi

Viidatud kirjandus:

  • Fredriksson S, Hammar O, Torén K, et al. The effect of occupational  noise exposure on tinnitus and sound-induced auditory fatigue among obstetrics personnel: a cross-sectional study. BMJ Open 2015;5: e005793. doi:10.1136/ bmjopen-2014-005793 (http://bmjopen.bmj.com/content/5/3/e005793.full.pdf)
  • Rootsis muretsetakse ämmaemandate kuulmise pärast: sünnitajad karjuvad nagu rokkkontserdil. (03.06.2015) (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/rootsis-muretsetakse-ammaemandate-kuulmise-parast-sunnitajad-karjuvad-nagu-rokkkontserdil?id=71620193)
  • Uuring Rootsis: ämmaemandatel on sünnitajate karjumise tõttu kuulmishäireid. (03.06.2015). (http://elu24.postimees.ee/3211867/uuring-rootsis-ammaemandatel-on-sunnitajate-karjumise-tottu-kuulmishaireid)
  • Ruotsissa huolestuttiin kätilöiden kuulovaurioista – “Synnyttävät naiset huutavat kuin rock-konsertissa. (03.06.2015) (http://yle.fi/uutiset/ruotsissa_huolestuttiin_katiloiden_kuulovaurioista__synnyttavat_naiset_huutavat_kuin_rock-konsertissa/8040008?origin=rss&utm_source=twitterfeed&utm_medium=twitter)